Kommentaar

Taavi Libe | Kas sellised suudavad meie suu sulgeda? Ärge mõelge üle! (84)

Taavi Libe, „Vikerhommiku” saatejuht, 28. aprill 2019, 18:20
Foto: Teet Malsroos
Kui alustada kirjatükki, mis on inspiratsiooni saanud Vilja Kiisleri ja Ahto Lobjaka kaasustest, siis oleks üsna stereotüüpne tsiteerida Orwelli, kuid minul tekkis läinud nädala meediapommide lahvatamist kõrvalt vaadates pigem paralleel 40 aasta vanuse kultusfilmiga „Hukkunud Alpinisti hotell", kus Mikk Mikiveri kehastatud Hinckust tabab rünnak tema enda klooni poolt, mille peale tal pole teha muud, kui hüsteeriliselt tõdeda: „Mina tulin minule peale!“

„See juhtub iga päev ja see juhtub vaikselt,“ hoiatas Juhan Ulfsak teatriauhindade jagamisel ning pöördus sellega ilmselt mitte nii palju kogu Eesti avalikkuse, vaid enda kildkonna ehk teatrirahva poole, sest nagu Ulfsak mõni nädal hiljem Maalehele antud intervjuus selgitas, oli juba esimeste NO99 teatri aadressil tehtud EKRE bravuuritsemiste puhul näha, et teatrirahvas häält ei tõsta: kolleegide toetuseks ei tuldud barrikaadidele ega antud allkirju. Või jäädi seda tehes märkamatuks nagu kerge tuulehoog soojas kevadilmas.

Meedia nagu teater?

Ajakirjandusega on Eestis teistmoodi. Ajakirjandus on vali ning ei lase end summutada. Jah, ma usun seda täiesti siiralt ka läinud nädala valguses. Vahest on ajakirjanduse vastureaktsioon summutamisilmingutele isegi nii tugev, et võimsa mootoriga masinavärgil kaob juhitavus. See liigub suvalises suunas, teeb meeletult lärmi ja muudab kõik ettevaatlikuks. Ettevaatlikkus on iseenesest muidugi hea, aga kui see muutub hüsteeriaks, läheb pisut liiale.

Olen pidanud paarile igapäevaselt meediat mitte jälgivale tuttavale olukorras aru andma, sest nad on sotsiaalmeediat sirvides sattunud veebiväljaande Estonianworld.com Vilja Kiisleri lahkumisest pajatavale artiklile „The first Estonian journalist leaves a major newspaper over her views“ („Esimene ajakirjanik lahkub oma vaadete tõttu suurest ajalehest“ – toim.). Mis siis toimub?

Teoretiseerin: karm ja sirgjooneline ajakirjanik Vilja Kiisler kirjutas arvamusloo, kus emotsioonid said argumentidest võitu ning Postimehe peatoimetaja Peeter Helme, kelle kohta võin endise kolleegina öelda, et ta on kirjaliku sõna osas paras esteet ning mitte maailma kõige tugevam suhtlemispsühholoog, andis tagasisidet endale omaselt ja otsekoheselt, mille järel kaks kõva kivi läksid mõnusalt raksu.

Teoretiseerime veel: üdini vabahingel Ahto Lobjakal viskas üle, et ta peab tõenäoliselt suhteliselt nigela honorari eest taluma ERRi meedianõuniku seadusest tulenevaid arupärimisi ja suuniseid ning otsustas Raadio 2 peatoimetajaga tulevikuplaanidest rääkides kogu organisatsioonile trääsa näidata ning pauguga lahkuda. Igati kaval lüke, sest olgem ausad: hea sulega Lobjaka võime haaravat ja kaasaegset argipäevamagasini teha oli üpris kesisevõitu.

Kus on adekvaatne hinnang?

Kinnitan veelkord, et eespool kirjutatu on minu isiklik teooria, mille avaldamine võib ülima tõe kontekstis olla lausa vastutustundetu, aga mille muuga, kui vastutustundetusega tegelevad järjepanu seadusandlikel või täidesaatvatel positsioonidel olevad poliitikud, kes ei viitsi endale sedagi selgeks teha, kas Lobjakas siis ikkagi vallandati või lahkus ta ise ning muudavad ärevust tekitava segase olukorra järjekordseks poliitikute populaarsusvõistluseks. „Ahto Lobjaka töösuhte lõpetamine jätab isegi minusugusele naiivikule mulje, et tegemist on provokatsiooniga, mis tahetakse veel sündimata valitsuse kraesse määrida,“ saab lugeda tulevase välisministri Urmas Reinsalu sotsiaalmeediaseinalt. Oh jah...

Kindlasti ei soovi ma ühel hetkel end tabada Orwelli maailmast, aga sama kindel on see, et ma ei soovi kaasa lüüa mängus, mis müstifitseerib tumedateks jõududeks tegelase, kes onuheinolikult arvab, et jääknähtudega läbi asula kihutades vahelejäämine on käkitegu või tegelase, kes anonüümse keldrikommentaatori kombel jagab sotsiaalmeedias pihku itsitades lollakaid pilte ning keldrist väljudes kokutab kaamera ees, kuidas ta edaspidi on hea poiss või tegelased, kes kahekesi mikrofoni taga istudes salvavad mürginooltega kõiki, kes pähe tuleb, kuid hiljem täidavad maailma hädakisaga, kuidas teised neist halvasti räägivad.

Kas sellised teod teevad neist inimestest riigimehed, keda ma austan ja usaldan? Praeguse seisuga küll mitte. Kas sellised tegelased võiksid kujuneda tumedateks tegelasteks, kes vaigistavad vaba ajakirjanduse? Veel vähem. Ma ei karda praegu sõnavabaduse vaid millegi muu kadumise pärast. Kui ajakirjandus hakkab tumedate jõudude hirmus „ise endale peale tulema", siis kaob adekvaatne hinnang kvaliteeti. Olen seda ERR-is ju korduvalt näinud.

Ka kõige väiksemad muutused tulevad koos läbilõikava sünnitusvaluga, sest „publik tahab seda just nii, nagu seda on alati tehtud“ on palju mugavam mõte kui „aga äkki teistmoodi armastab publik seda veel rohkem?". Kui tulevikus hakkab iga muutuse korral mõttelaiskusega kaasnema ka hüsteeria ajakirjandusvabaduse aadressil, siis pole tumedaid jõude tarviski. Suudame ise hallitama minna.

84 KOMMENTAARI

k
Kalev 27. mai 2019, 16:01
ega ei tahagi aga oleme ometi selles orwellilikus loomade farmis Euroopa liit kus kõik ebanormaalne mis olla saab on kuulutatud normaalseks ja normaalsust kiusatakse taga hullemini kui eelmises liidus mis kokku kukkus
o
oeh 30. aprill 2019, 16:21
Minu tuttavate seas on päris mitmed inimesed pidanud taluma vaimset vägivalda, sest nad pole teinud saladust oma konservatiivsest maailmavaatest. Kaas...
(loe edasi)
Loe kõiki (84)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee