Eesti uudised

Ahto Lobjakas paljastab tõe: "Mind ei vallandatud. Mulle anti valida enesetsensuuri ja lahkumise vahel." (163)

Ohtuleht.ee, 27. aprill 2019, 09:17
Ahto Lobjakas. Foto: Alar Truu
Ahto Lobjakas avaldas sotsiaalmeedias postituse, kus räägib ausalt ära, miks ta raadioeetrist tegelikult lahkub. 

Õhtuleht avaldab postituse muutmata kujul.

Samal teemal

"Mind ei vallandatud. Mulle anti valida enesetsensuuri ja lahkumise vahel.

Olen olnud "Olukorrast riigis" saatejuht enam kui neli aastat. Aastatel, mil Reformierakond juhtis valitsust, ei survestatud mind saatejuhina kordagi, yksõik kui terav oli mu kriitika. Sama võin öelda järgnenud Keskerakonna valitsuse kohta.

Valimiste järel midagi muutus. Hakkasid tulema signaalid, et kriitika loodava koalitsiooni aadressil on liiga terav ja pyyab lubamatult mõjutada poliitikat. Kritiseeriti sõnavalikut, soovitati intelligentseid eufemisme ja ymbernurga ytlemisi. Nõuti vähem võitluslikku kajastust, suuremat tähelepanu vääritute isikute ja ideede asemel uue valitsuse programmile. Rõhutati "tasakaalustatuse" tähtsust. Loogiliselt sai viimane vaid tähendada, et EKRE kõrval tuleks kas rassiste, antisemiite ja neonatse leida teistestki erakondadest -- või nende puudumisel väärtusteemat yldse mitte puudutada.

Kui jutt jõudis sinnani, et mul oleks endal oma vaimse tervise huvides kasulik paariks kuuks aeg maha võtta --, et minuga ei läheks nii nagu läks läbipõlenud hr X ja hr Y'ga --, sain aru, et lõpp pole kaugel ja selle edaslykkamine yksnes pikendab asjaosaliste kollektiivseid piinu.

Endise Raadio Vaba Euroopa/Vabadusraadio korrespondendina tundus see kõik masendavalt tuttavana postsovetlikest ja muudest poolvabadest yhiskondadest. Riigiajakirjanduses kriitilisi hääli ei taluta. Keegi ei avalda survet otseselt pahast tahtest, aga surve on olemas ja selle selge alltekst on, et yleval tuntakse end närviliselt ja võimu suhtes kaitsetult ja allpool olijailt oodatakse koostööd ja madalat profiili. See on noortes demokraatiates lihtne, aga libe tee, mille alguses on enesetsensuur, lõpus midagi muud kui vaba yhiskond.

Miks asjad ERRis niimoodi on läinud, ei oska ma öelda. Yhte ma samas pean ytlema: kui ma loen ERRi nõukogu ja juhatuse esimeeste viimaste nädalate pikemaid tekste, siis kumab nendest läbi soov leevendada yhiskonna pingeid ja ravida lõhesid. See on tore, aga sel pole mingit pistmist vaba ajakirjanduse kui väärtuse ja institutsiooniga, mida need inimesed on palgatud kaitsma. Vastupidi, selliseid tekste saab tänastes oludes vaid lugeda kui katset endale ja teistele õigustada kohanemist kompromissidega -- võimu kasuks, ajakirjanduse arvelt.

Ma usun, et siin leidub ka seletus sellele, miks ERR ei näi julgevat kaitsta oma inimesi. Minu otsene ylemus saatejuhina, Raadio 2 peatoimetaja Kristo Rajasaare -- kellele mul pole mitte midagi ette heita -- märgib oma eilses avalduses, et ma sattusin viimastel nädalatel rynnaku alla. R2 on alati minu poolel olnud, aga ERR kui institutsioon, mida esindab juhatus, on rynnakute suhtes võtnud kas neutraalse positsiooni või teinud ryndajaile järeleandmisi. See viimane on vaid vähesel määral minu probleem, kes ma pole ajakirjanik ja mõõgaga elades olen alati arvestanud mõõga läbi surmaga, nagu ytleb inglise kõnekäänd. See on aga väga suurel määral Eesti rahvusringhäälingu ja kõigi tema ajakirjanike probleem.

Saatuse irooniana on mus endas mitu kuud syvenenud tydimus ja väsimus järjest agressiivsemast päevapoliitikast. Neli aastat on pikk aeg, et sellist saadet värskelt teha ja mul oligi plaan lahkuda juuni alguses. Aga enne kui ma jõudsin seda öelda, jõuti saatesse jäämine mulle võimatuks teha.

Ma olen aru saanud, et minu viimane saade läheb eetrisse 2. juunil."

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee