Kommentaar

Jüri Pino | Oleme laulurahvas või jaa? (8)

Jüri Pino, kolumnist, 26. aprill 2019, 19:03
Kõigi Eesti LaulFoto: Robin Roots
Vist pole ükski kontsert siinset rahvast rohkem sikkudeks-sokkudeks jaganud kui see „Kõigi Eesti“. Mis tuli mõnusasti infosulus tasakesi ruigajale enam kui üllatusena. Noh... avaldavad progressiivsed aktivistid sellega oma arust millegi vastu meelt ja kutsuvad elanikkonda – see on nende keel – üles sellega ühinema. Aga ega lp Iff, Tanel, Lenna, Püha Tuli ja kõik teised tasakaalukunstnikud sellest ju kehvemaks lähe.

Tasuta pakutakse, missa põtkid. Sa ei jäta ju oma lemmikfilmi või seriaali põhimõttekindlalt sellepärast vaatamata, et kõige magusamas või jäledamas musitamise kohas järsku reklaam sisse sõidab. No vat.

Samamoodi võinuks progressiivsete aktivistide endi või nende orgunnitud esinemised lauluviiside vahele lihtsalt ära kannatada. Nagu vanematest meestest kohalviibinud nentisid: just paras aeg ära käia. Kas siis kirgastumise ja puhastumise eesmärkidel või, vastupidi, maksale ja maole meenutamiseks, kes keres tegelikult pealik on.

Progressiivsed tolad

Elamust muidugi rikkunuks, kui tuleb tundmatu looma nahk ja karjatab, kui pahasti nüüd kõik on. Või loeb paberilt maha n-ö elanikkonna esindaja, millisest kihist või kohordist tahes, kuis ta ei räägi ainult enda, vaid kõigi eest, et süda muret täis. Vanematest meestest koosnev grupp meenutaks heldimusega lapsepõlve, stiihilisi miitinguid töökohtadel, kus lihtsad töölised, talupojad ja neid teenindav intelligents oma esindajate kaudu mõistsid teravalt hukka riigipöörde kuskil... kuskil... ja nõudsid vabadust kellelegi... kellelegi. Ning loomulikult sai rahvusvaheline imperialism oma koosa, põhjalikult ja asjatundlikult, kuigi liftöör Sidorovil oli võigaste võõrsõnade väljahääldamisega veidi raskusi.

Umbes nii see ju läkski, nagu ette arvata oligi. Mis, korrutades, ei vähenda kontserdi headust ega väärtust. Ainult progressiivsed aktivistid tegid ennast tolaks ja tüütasid arvatavasti ka oma eeldatavad pooldajad ära. Mis parata, ei saa neisse suhtuda teisiti kui lõbustatud halvakspanu ja vana nentimusega vaimuvälkude mittesähvimisest. Lisaks, et alati ületavad ootused millegi ära rikkumises. Võinuks olla lihtsalt kontsert, ei, ikka vaja ette kui taha piinlikuks keerata. Et hakkame aga vastu – mis, kas oleks tahetud kogutud seltskond mitte just kaugel asuva presidendi kantselei ette meelt avaldama suunata nagu aastal 1940? Või siis kirjeldame pärast, kuidas silmad särasid, naeratused kõlasid, nii lääge, nii imal, et meenutab ülekooliliste pioneeriaktuste kah justkui spontaanseid laste sõnavõtte. Stiil on lähedane või isegi veel lamedam.

Muidu läks ju kõik hästi, kui neist pisiasjadest mööda vaadata. Oleks isegi kohale roninud, kui poleks tõbine olnud, millise teate peale leiti küllalt jõllitusi, et mida, sina, teada kontra... aga miks mitte. Kus ma veel ilma rahata sihukest paraadi laval näha saan. Neetud, et pakasega oled purikas, kena kevad toob nohud ja muud suguhaigused.

Särav idee erakondadele

Tahaks loota, et tuntud element Juku-Kalle Raid ei luisanud, kui raporteeris sündmusest järgnevalt: „HEI HOO! Lauluväljakul oli igati sümpaatne, sõbralik ja tore. Sealhulgas ka muusikavalik, mu isiklikud lemmikud Eesti venkude seast ka kohal, narvakad ja tallinlased Идеальные Люди ja Там и Тут. No ja meie Iff jne! Inimesi palju, purksi, maiustust, lõbusat olekut, kutsusid ja väikesi lapsi.“

Mis ta sinna, kuhu vaja, raporteeris, jääb esialgu saladuseks.

Veel tahaks loota, et kõik lugupeetavad artistid taipasid ikka aktivistidelt raha ära võtta. Teatud mõttes rahapesu korras. Kuni raha on progressiivi käes, on see räpane. Niipea, kui satub tubli laululinnu arvele, muutub ausaks ja puhipuhtaks. On ju?

Veel tahaks, ime küll, progressiivseid aktiviste kaitsta, isegi kiita hea idee külvamise eest. Nimelt et võiks erakond miski igava kõnekoosoleku, miitingu, meeleavalduse, rongkäigu asemel oma eeldatavale valijale kontserdi välja teha. Loomulikult tolle maitset arvestades. Palju lõbusam oleks, kui miski parteilise juhtoina või, veel hullem, tõusva poliitikatähe sonimisi kuulata. Igaüks, kes tahab, oskab ju programme lugeda või siis pöörduda oma vaistude poole. Aga lauluviisid meeldivad ju kõigile, pealegi edendaks platsil joogi, söögi, käsitöö ja muu müük kohalikku majanduselu, kokkusaamine tõstaks sotsiaalset sidusust, muud tavapärast positiivset praegu pähe ei tule.

Loomulikult tekiks kohe ebaõiglus sest, et mõni poliitik oskab pilli mängida ja lõõritada, trügib ikkagi kogu ajaks lavale... aga teised tehku siis punkkontsert, seal vist pole see obligatoorne.

Oleme laulurahvas või jaa?

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee