Kommentaar

Ene Pajula | Mis suudaks meid jälle lepitada, küsib mammi (35)

Ene Pajula, ajakirjanik, 26. aprill 2019, 19:03
Mammile tundub, et elu muutub üha sürreaalsemaks. Veel mõned aastad tagasi poleks ta uskunud, et nii võib minna, aga näe, läheb. Mammi on parandamatu optimist. Kui pessimist ütleb, et enam halvemaks minna ei saa, siis optimist teatab, et oh, saab küll ja palju. Mammi lihtsalt ei suuda uskuda, et meil on austusväärne valitsuserakond, kes kuulutab ühel päeval midagi valjul häälel ja ütleb siis järgmisel, et ta pole seda öelnud. Või et temast on valesti aru saadud. Või et see kõik on kontekstist välja rebitud. Ja üldse on see konkurentide alatu katse neile ära panna.

Mammi peaks ju sellise käitumisega harjunud olema. Nõukogudeaegne, nagu ta on. Nõukogude ajal oli see ju tavaline, et öeldi üht, aga mõeldi teist. Kes ei mäletaks, et Nõukogude konstitutsioon oli maailma kõige demokraatlikum. Ja see, mis kirja pandi, vist oligi, tegelikult ka. Ainult et keegi ei võtnud seda tõsiselt. Muidugi räägiti ja lauldi siis sellest, kui tippõnnelikud on nõukogude kodanikud, kuidas sellist maad maailmas teist ei leidu, kus nii vabalt hingata võib rind. Kõik said aru, et see on üks suur paks jama. Nii need, kes niimoodi laulsid kui ka need, kes kuulasid.

Aga nüüd on meil peaaegu kolmkümmend aastat olnud Eesti vabariik ja üks erakond ei väsi kinnitamast, et Eesti on üks hädaorg ja mädasoo. Seda korratakse ja korratakse ja mammi hakkabki lõpuks mõtlema, et äkki see ongi tõsi? Äkki ta on lihtsalt juhm või liiga vähenõudlik? Poliittehnoloogia on peen kunst ja kui ikka söögi alla ja söögi peale sama asja korratakse, siis teadagi, tilkuv vesi uuristab kivissegi augu. Vaadake, kuidas Brexitit tehti. Eriti keeruliseks teeb olukorra see, et kui nõukogude ajal oli päevselge, et miski jutt, mis Moskvast tuleb, pole usaldusväärne, siis omade (nad ju ikka on omad?) puhul pole see nii kindel. Eriti siis, kui nad valetavad näkku ega tunnista seda kunagi. Kuldsed reeglid – ründa esimesena, löö alati vastu, ära kunagi vabanda – näivad hästi töötavat, sest inimesed pole sellise käitumisega harjunud, enamikul on ikkagi korralik lastetuba.

Rumalus ruulib

Mingil veidral põhjusel on mammit hakanud kummitama klassikud. Eesti teatri suurkuju Voldemar Panso on öelnud, et tarkusel on piirid, aga rumalusel neid ei ole, rumalus on piiritu. Tark inimene tunnistab oma teadmatust (kas juba Sokrates ei öelnud, et ma tean, et ma midagi ei tea?), aga rumal ei tee seda iialgi. Rumalus ruulib!

Rumaluse levik on hakanud mammit tõsiselt hirmutama. Valdur Mikita on ühes oma hiljutises intervjuus Õhtulehele öelnud, et inimkonda ähvardab vaimne allakäik. Kui möödunud sajandi 1970ndate aastateni tõusis arenenud maades elavate inimeste IQ iga kümne aastaga umbes kolme pügala võrra, siis sealt alates kasv peatus ja on nüüd pööranud negatiivseks. Riigid ja rahvad muutuvad tasapisi rumalamaks. Lisaks jaotub vaimne kapital riikide ja rahvaste, eks ka isikute vahel ebavõrdselt, mis põhjustab suuri erinevusi ka majanduslikus edukuses. „Facebooki kaudu on igaühel otsetee võimu juurde,“ ütleb Mikita ja lisab, et tema meelest on see ohtlik. Sest kes siis ikka tahab tunnistada, et on oma ebaedus ise süüdi, sest pole viitsinud koolis käia, ja ammugi mitte tunnistada, et nii mõndagi asja oleks saanud ise teha teisiti ja paremini. Vanasõnas, et igaüks on ise oma õnne sepp on ikka terake tõtt ka, vähemalt siin, meie oma riigis.

Muide, üks valitsuserakonna juhte on kuulutanud ka seda, et nad võitlevad eliidi vastu, endal maal mõis ja linnas loss. Aga ajaloost teame, ja nõukogude ajal õpetati meile revolutsioonide kulgu eriti põhjalikult, et kõiki revolutsioone alustati vihast eliidi vastu. Tõsi, enamasti õigusega, sest alamatel klassidel oligi väga vilets elu. Ent paraku ei parandanud need revolutsioonid kunagi lihtrahva elu, vaid tõid võimule uue eliidi. Ja seda väga verisel moel, kus kannatas eelkõige just see alam klass, kelle nimel õigupoolest mässu tõsteti – alates Cromwellist ja lõpetades Lenini-Staliniga.

Milline nali ühendaks?

Veel üks klassik, Juhan Smuul, tõi „Polkovniku lese“ kaudu keelekasutusse sõna logorröa, mis tähendavat sõnade kõhulahtisust. Tänapäeval ütleme selle kohta, viisakas mammi palub siinkohal vabandust, mölapidamatus. Kuidas muidu on võimalik seletada, et keegi peab Postimeest tõsimeeli Vene propagandakanalite käepikenduseks? Kuigi, viimaste sündmuste valguses tundub mammile vägagi, et see väide võib olla tõsi. Sest kelle huvides loobub Postimehe toimetus järjepanu oma parimatest tegijatest? Ega ometi omaniku, olgugi ta või ropprikas? Ainus, kellele meeldiks meie sümbolväärtusega ajalehe põhjalaskmine, olekski Moskva.

Ja siis veel kõik need teised jaburad väited, mida järjekindlalt välja purtsatakse? Kõige lõpuks tuleb peaminister ja ütleb kõrgest kõnetoolist armsasti: „Davaite žitj družno!“ Mis siis, et mõnedel on hambad kurku löödud ja lüüakse muudkui edasi. Unustagem see ja hakakem nüüd sõbralikult elama. Võiks isegi unustada, kui keegi vabandaks ja uusi hoope ei järgneks. Unistada ikka võib!

Muide, arutatud on ka selle üle, et ainus, mis meid veel ühendada võiks, oleks hea huumor. Pole kahtlustki, et heal naljal võib ühtekuuluvustunde loomisel olla oluline osa. Nõukogude ajal see töötas. Omade vahel visati nalja otse, kodeerimata, aga avalikult sai seda teha vaid kaude, ridade vahelt. Enamasti käis see valitsejate pihta. Oma osa said nii Moskva kui ka meie omad keskkomitee paksud ja see tegi meist kõigist omamoodi vandeseltslased. Suur osa selles, et oleme suutnud üle elada rasked ajad, on olnud ka eneseiroonial ja mustal huumoril.

Mammi ema ütles ikka, et inimese olulisim ellujäämisoskus on naer iseenda üle. Aga nüüd? Kas keegi kujutab ette, et Varro Vooglaid viskaks avalikkuses enda üle nalja? Nagu näiteks mammi kogu aeg enda kallal aasib? Millised naljad võiksid ühendada Indrek Tarandit ja seda Muhu isandat, kes temaga Toompeal kaklema kippus? Või perekond Helmet ja Andres Kuuske? Või Juhan Ulfsakit ja Peeter Ernitsat? Oleks Sisyphose töö, kui keegi seda suudaks, sest head naljad tulenevad ju millestki konkreetsest, pole olemas nalja iseenesest. Mammi ei teagi, mis oleks tänuväärsem: kas see, kui keegi üritaks meid huumoriga ühendada või jätaks pigem üritamata, et mitte õli tulle valada?

Aga üks mis kindel, hea nali muudab maailma paremaks paigaks.

35 KOMMENTAARI

p
pipa 29. aprill 2019, 09:35
Mitte eliit vaid nomenklatuur nagu me seda nõuka ajast mäletame.
v
Vanapaha 29. aprill 2019, 06:30
No mingi eriti jäledate poliittöötajate pealetung kui mitte rünnak alanud. Ajukäärud sotsputsdemokraatlikult sirgeks ja üheülbaliseks triigitud. Kollektiivne kaagutamine kanalas. Oksele ajab.
Loe kõiki (35)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee