USA meedias käisid sahinad, et president Trumpi varjus tõmbas niite just tema peastrateeg ja kampaaniajuht Steve Bannon ning et too võlgneb tänu oma edus Bannonile. Trump vabanes Bannonist 2018. aasta algul, väidetavalt solvudes, et Bannon jagas ajakirjanik Michael Wolffiga tema kohta mitte just kõige positiivsemat informatsiooni. Wolff kirjutas Trump ametiaja algusest raamatu „Tuli ja raev“. Lisaks polevat presidendile meeldinud jutt sellest, kuidas tema taga kuulub tegelik võim Bannonile.

Näib, et Bannonit ei kõiguta Valgest Majast lahkumine eriti. Temal on juba uus sihtmärk: katoliku kiriku 266. paavst Franciscus. Bannon ning paljud tema mõttekaaslased nende silmis ebapädevast ja ebasobivast paavstist vabaneda. Kriitikuid leidub Franciscusel kogu maailmas. Eestis on paavsti suhtes kriitilist meelt väljendanud näiteks sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks juhtfiguur Varro Vooglaid.

Kas mureks on pedofiilid või hoopis paavsti vaated?

„Ehei, mina ei muuda siin paavsti ametit ringi,“ muheleb Bannon. Küll aga on ta absoluutselt veendunud, et nagu õnnestus tal muuta USA poliitikat, õnnestub tal muuta ka Vatikani. Tema tahaks katoliku kirikut paavst Franciscuse küüsist päästa.

Bannon ise väidab, et tema südameasjaks on katoliku kirikut raputanud pedofiiliaskandaalid, millega paavst piisava pädevusega ei tegele. Katoliiklane Bannon usub, et kirikut võivad iga hetk tabada meeletud kohtunõuded, mis võivad kiriku rahast tühjaks pumbata.

Bannon sõnab, et nagu Trumpi võit, on ka tema võitlus Vatikanis nüüd osa Jumala plaanist. Bannon möönab muiates, et ehkki Trump on Jumala plaani täitmisel üks ebatäiuslik instrument, on ta instrument siiski.

Kuid kriitikute sõnul on pedofiiliaskandaal Bannoni jaoks vaid küüniline suitsukate, mille varjus ta toob Trooja hobusena sisse hoopis poliitilise aspekti. Georgetowni ülikooli teoloogiaprofessor John Carr – kes oli ise lapsena pedofiili ohver – sõnab, et Bannon ja tolle mõttekaaslased kasutavad ohvreid ära selleks, et Franciscuse autoriteeti õõnestada.

Kristliku ajakirja „America“ üks toimetajatest isa James Martin leiab, et liikumine paavst Franciscuse vastu on vaid üks osa laiemast ülemaailmsest populismi tõusust. Temale tundub, et väga paljudele paavsti vastastest ei näi väga meeldivat ei immigrandid, homod ega isegi lihtsalt vaesed inimesed – ehkki Jeesus ise eelistas just vaeste seltskonda. Paavst Franciscus aga hakkab silma mitte ainult sellega, et lubab endale vahel eelkäijatest liberaalsemaid sõnavõtte, vaid näib samuti sageli eelistavat vaeste või suisa põlatud inimeste seltskonda. Möödunud aastal näiteks pälvis Franciscus tähelepanu sellega, et pesi vangide jalgu.

Isa James sõnab põlglikult, et samad preestrid, kes muidu on alati olnud seisukohal, et paavsti vastu töötada ei tohi ning et Püha Tool on eksimatu, „pasandavad nüüd paavst Franciscuse peale“.

Homovõrgustik või sotsialist?

Kuid erinevalt isa Jamesist ja professor Carrist leiab veebilehe Church Militant (Kirikusõdur ingl. k. - toim.) eestvedaja Michael Voris leiab, et oma hinge päästmise nimel peab paavst Franciscus ametist loobuma. Voris usub, et Vatikani juhib kulisside taga „suur homovõrgustik“. Tema sõnul ümbritseb paavsti salahomodest või geikogukonda soosivalt suhtuvatest piiskoppidest ja preestritest rühmitus, kes Püha Tooli mõjutavad.

Kui Church Militant kuulub pigem vandenõuteoreetikute valda, siis isa Robert Sirico kritiseerib paavsti vaateid majanduslikel põhjustel. Lihtsalt öeldes: isa Robert arvab, et paavst on sotsialist. Tema usub, et kristlikud väärtused ja kapitalism käivad käsikäes. Isa Robert mõistab Franciscuse sümpaatiat vaeste vastu ning möönab, et Argentinast pärit paavst nägi omal kodumaal kindlasti väga palju röövkapitalismile omast ja arvab nüüd ehk ekslikult, et kogu ärimaailm on selline.

Tulles tagasi Steve Bannoni juurde, kinnitab isa Robert, et temale Bannoni isik ei istu ja mingit seost tema organisatsioonil Bannoniga pole. Suur on tema üllatus, kui reporter Engel pöörab tähelepanu sellele, et isa Roberti juhitud Actoni Instituudi Rooma kontor saatis Itaalia valitsusele pöördumise, milles palub toetada Dignitatis Humanae Instituuti – organisatsiooni, millel on Bannoniga tugevad sidemed.

Instituudi otsinguil jõuab ajakirjanik 800 aastat vana kloostri varemeteni, kus Bannon plaanib ise väikeses korteris elama hakata ning sealt ka oma tegevust koordineerima asuda. Ta loodab kloostris oma kooli avada. Ta tahab seal enda sõnul hakata välja treenima „tänapäeva gladiaatoreid“. Seda ilmselt mitte füüsiliseks võitluseks, vaid vaimseks võitluseks kristluse ja kristliku läänemaailma nimel. Bannon kutsub end populistlikuks natsionalistiks ning leiab, et just sellist mõtteviisi peaks tema tulevane akadeemiagi õpetama. Jättes kõrvale pedofiiliaskandaali, leiab ta, et paavst on temasuguste mõtlejate vaenaja.

Kohaliku külakese rahvast Bannoni populist-natsionalistliku akadeemia avamine ei vaimusta. Heatujulist Bannonit see ei näi häirivat. Tema alles alustab. Muutus võtab aastaid, on ta veendunud, kuid algus on tehtud.