Kommentaar

Katrin Bats | Alusta riidest koti poodi kaasa võtmisest (8)

Katrin Bats, Rimi vastutustundliku ettevõtluse spetsialist, 22. aprill 2019, 18:18
 Teet Malsroos
Lapsevanema kohustus on tagada, et meie lapsed oleks hoitud, toidetud, kaitstud, et nad õnnestuks lasteaias, koolis, oleks sõprade hulgas kenasti vastu võetud. Ometi mõtleme tunduvalt vähem, millises keskkonnas meie lapsed ja lapselapsed elama hakkavad. Kas ka nemad saavad nautida sellist aastaaegade kordumist, mille üle meie rõõmustame või kas Eestimaa puhas õhk, mille üle me nii uhked oleme, jääb ka meie lastele ja lastelastele hingamiseks sama puhtaks. Mõned meist võivad isegi elada selle ajani, mil meres on rohkem plastikut kui kalu ja sõna „mereand“ tähendab hoopis meres hulpivat plastmassi. Vaevalt siis enam mereande üldse süüakse.

Millest see siis tuleb, et tohutu kiirusega lähenev keskkonnaprobleem sedavõrd vähe meile korda läheb? Tõsi ta on, et täna ju polegi justkui veel elul midagi viga. Eelmine suvi oli soe ja tegi meelehärmi ainult põllumeestele. Talve üle oleks ka patt nuriseda, lumi on ju maas. Täna veel on. Aga võimalik, et aastate pärast räägime nostalgiliselt kõik oma lastele maalilistest talveilmadest ja tutvustame suuski samamoodi, nagu täna näitame noortele kettaga telefoni.

Tekib küsimus, kumba me siis rohkem armastame: kas omaenese mugavust või ikkagi oma lapsi? Olen jälginud huviga ühe suure jaeketi klientide tarbimisharjumuste muutust viimase kümne aasta jooksul. Räägi palju tahad, muuda hinnapoliitikat, loe moraali, jaga nippe – ikka valib kaks kolmandikku klientidest oma ostude pakendamiseks kilekoti ja enamus ei pea paljuks pakendada kas või ühe apelsini mugavusest kilekotti. Me võime ainult ette kujutada, millist tormi valmistaks klientide hulgas otsus mitte ühtegi kilekotti enam tasuta jagada. Küllap on neidki, kes seesugust otsust inimõiguste rikkumiseks nimetavad. Plastikukasutamise õigus – kõlab kentsakalt, aga millegipärast on seda „õigust“ niivõrd raske ära kaotada.

Aga mis oleks, kui teeks proovi? Mis oleks, kui katsetaks alguses kas või ainult seitse päeva. Elaks nii, et mõtleks läbi, kui palju meil toitu vaja on, et see prügisse ei lendaks, läheks poodi riidest kotiga ja pakendaks köögiviljad korduvkasutatavasse võrkkotti. Või käiks poes koguni jala ning uuriks välja, kuidas oleks mõistlik oma kodupiirkonnas prügi sorteerida.

Ilmselt saate juba aru, et minu pisut irooniliste mõtete taga on tõdemus, et suurte muutuste ellukutsumiseks piisab väga lihtsatest asjadest. Taaskord kuulen oma peas küünikuid kommenteerimas, et mis me siin väikeses Eestis ikka ära saame teha. Mine ja räägi seda juttu seal, kus probleem on suurem. Reeglina mõeldakse selle all neid päikeselisi paiku, kuhu me pisut paremal elujärjel olevate eestlastena hea meelega reisida tahame. Minu peas on veel hääli – need ütlevad, et endalgi on raske, ei jõua ma siin midagi mõelda mingi keskkonna peale. See on heaoluühiskonna teema – las nemad seal Rootsis ja Soomes elavad roheliselt.

Viimastel aastatel on just seal trendiks kasutada tohutut jalajälge tekitavat lennuliiklust nii vähe kui võimalik. Kogutakse allkirju selle kohta, kui paljud oleks valmis lendamisest sootuks loobuma. Ja nad on valmis! Sajad tuhanded kinnitavad oma seesugust lubadust.

Ma saan aru, et nii suurt „ohvrit“ oleks meil siin Eestis täiesti mõeldamatu küsida. Ehkki, miks ei võiks näiteks keskkonnaministeerium koos oma otsese juhiga näidata eeskuju ja vähendada lennureiside hulka ning serveerida oma üritustel ainult taimetoitu, sest ka loomatööstus on maailmas kolme enim saastatava sektori hulgas. Ja ma ei ütle seda selleks, et veganeid rõõmustada. Pealegi, ma olen kindel, et lihast loobujate arv kasvab tulevikus eelkõige just nende arvelt, kellele ei meeldi, kuidas see keskkonda koormab, mitte loomaarmastusest.

Tegelikult ei tahakski korraga liiga palju paluda. Proovi kas või veidikene, kui arvad, et kõike ei jõua. Alusta sellest, et lähed nädal aega poodi oma riidest kotiga. Ehk jääb külge ja võtad selle koti kaasa ka siis, kui seitse päeva mööda saavad. Pahed jäävad ju üsna kergelt külge, küllap siis jäävad ka head harjumused.

8 KOMMENTAARI

k
kotik 24. aprill 2019, 08:21
Käin poes riidest kotiga juba ammu. Nõuka-ajal õmbles isa vanadest nailonvihmamantlitest ise sellised kotid, mis olid õhukesed tasku pista, jaksasid r...
(loe edasi)
t
The spetsialist 23. aprill 2019, 13:27
Jagab neid riidest kotte kuskil või? Neid ilmselt ei osteta, siis vaja mingit moraali lugeda rahvale.
Loe kõiki (8)

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee