Kommentaar

Peeter Olesk | Oma nägu, teiste tegu. Pärast punast vaipa (3)

Peeter Olesk, Maaülikooli rektori nõunik, Tähtvere mõisas 21. IV 2019, 22. aprill 2019, 18:18
Foto: ALDO LUUD
Kujutavas kunstis on autoportree oskusliku inimese poolt täiesti enesestmõistetav kujutusviis. Näiteks Fr. Tuglase „Väike Illimar“ (1937–1939) ei ole läbinisti autobiograafiline. Tuglas tunnistab seda isegi, kui pihib, kuidas ta kirjutas romaani sisse oma kauase noorpõlvesõbra Gustav Suitsu ning lisas hilisemast ühe kohvikuloo kolleegiga, keda ta pisikese poisina tunda ei võinud. Seevastu viljaka ja väljapaistava inimese-maalija Nikolai Triigi „Autoportree“ (1934) on seda – ehkki hoopis teisel kombel kui 1920 või 1929. Triik ei esita ennast seal „paremana“, kui ta oma raskemeelsuses oli.

Miski ei keela sõnalist autoportreed ka poliitikule või koguni erakonnale. Paradoksaalne küll, aga Eestis see nii ei ole. Erakond, kuhu sa kuulud, on alati õigel teel, ei kaldu ilmaski kõrvale ja hoiab vagu. Teised eksivad, reedavad ja töötavad vastu, sinu erakond mitte. Ma ei ole sattunud lugema ühegi erakonna ainsagi liidri niisugust artiklit, mis sisaldaks alaosa „Enesekriitikat“ ega paksemat raamatut, kus leiduks vastav peatükk.

Eesti on sild?

Parteivõtmine (Gustav Suits) ei ole enesekriitika, see on vana paadi vahetamine uuema vastu, süüdlaseks mitte saamatu sõitja, vaid lagunema lastud küna. Kuid kas meil Eesti vabariigi näol ongi alati tegu just paadiga? Kui Euroopa on suuremat sorti kaubalaev või vähemasti puksiir, siis on Eesti – küsimus pole mitte suuruses, vaid iseseisvuses – pigemini lihter ehk pukseeritav praam, mis on kas lükata või tõugata. Selliseid saab vedada nii ükshaaval kui ka omavahel seotuna. Kui laev oma süvise tõttu kai äärde ei pääse, siis ongi lihtrit tarvis.

Ma ei kirjuta mõistu. Üksvahe rõhutati meil väga, kuidas Eesti oleks väga sobilik sillariik Euroopa Liidu ja Vene Föderatsiooni, koguni Venemaa-taguse Kaug-Ida vahel. See ei ole mingi poliitiline ideaal, küll aga võib ta olla suhtelise heaolu ja poliitilise võimu üks tagatisi. Sildu on alati tarvis. Ent Eesti poleks ainuke sillariik ning ajalooliselt mitte ka esimene.

Enne Teist maailmasõda oli sääraseid sillariike, mille üks ots ulatus Euroopasse või asus kogu sild tervikuna üldse Euroopas, vähemasti tosinkond. Meile lähematest olgu nimetatud kas või Soome, mis sidus Venemaad, Rootsit, Norrat, Taanit, Saksamaad ja Inglismaad. Lisagem Rootsi, mille neutraliteet oli väga ambivalentne. Sillariik on tänini Inglismaa, ehkki kindral de Gaulle ei kasutanud mitte seda sõna, vaid hoopiski sõna „käepikendus“.

Ka Venemaa on tahtnud olla enamluse sillariik, sest nn. sõjalise sotsialismi võit ühel maal Nõukogude Liidust eemal on ju sillapea fikseerimine kuskil kaugemal kui näiteks Vahemere lõunarannik. Meile on sisendatud, justkui oleks sillariigilisus ennekõike majanduslik funktsioon, suur ja lai ning avatud maantee peamiselt kaupadele. Mitte vähem ei ole ta aga ka ideoloogiline funktsioon mõtlemisviisi ekspordiks, olgu või sel kujul, nagu see praegu ilmneb Venezuelas.

Mis laadi mõtlemisviisi eksporditakse? Ütleksin, et ühe artiklina veetakse välja äraelamist tarbimisest ehk sõltuvust kulutamisest ehk leppimist harjumuspärase toimetulekuga ehk pealtvaatamise mentaliteeti. Eesti ei tooda autosid, me tarbime neid. Eestis ei valmistata ravimite enamikku ja näiteks Narvas müüakse küüslaugutinktuuri ainult sealsamas mekkimiseks, mitte koduseks tohterdamiseks.

Teise artiklina veab Eesti välja idusid ülekantud tähenduses ehk idee poegi ehk sääraseid tehnoloogilisi arendusi, kus terve protsess võib sõltuda mõnest, vahest koguni ühestainsast IT-detailist, mis saab sündida üksnes siis, kui suuremastaabiline tootmine on muutunud lootusetult inertseks.

Ma ei parasta. Kui fragmenditööstus ongi meile jõukohane, suur mastaap aga mitte, siis liikugemgi just sel rajal, ent minimeerides allhanget ja optimeerides intellektuaalse omandi kaitset. Viimane, muide, ei alga ilmtingimata mingist seadeldisest. Ta algab inimesest kui loojast, mistõttu see, kes on näinud seestpoolt ka ülejäänud maailma, on alati eelisseisus võrreldes tollega, kes tunneb ainult teed kodulävelt lähima poeni.

Pooleli ümberjagamine

Oma kurvastuseks ei lugenud ma ei uuest koalitsioonilepingust ega partnerite erakondlikest programmidest kõige selle kohta mitte kõige vähematki. Millalgi 1970. aastatel nuputas keegi Moskva Kremli sees või ümber välja, et kommunistlikku edasiminekut tuleb kinnistada. Tosinkond aastat hiljem nimetati seda kinnistamist stagnatsiooniks. Mida me nüüd kinnistame?

Kas kahe presidendi töökohtumisel – sest riigivisiit see ju ei olnud – arutati neid küsimusi? Mõnevõrra kindlasti, sest Gruusia ja Ukraina lõhestamine on ühtlasi ka NATO ja ELi probleemid. Kuid mõelgem avaramalt. Maailma järjekordne ümberjagamine algas umbes 80 aastat tagasi. Sealt siiani on Venemaa piiriprobleemide hulk üha kasvanud: Jaapan, Gruusia, Ukraina, Moldova, Ida-Preisimaa, Eesti, Soome (loetelu ei ole ammendav).

Selle aja jooksul on lahendatud, sedagi mitte lõpuni, õieti ainult Saksamaa taasühendamine, ja Euroopa Liit ei ole tugeva Euroopa kõige püsivam garant. Miks? Eriti prantslaste vaatekohalt ulatub Euroopa kui osa Euraasiast kuni Uuraliteni. Euroopa Liit ühendab sellest omakorda ainult osa. Kõige halvem, mis võib nii suurel territooriumil juhtuda, on Venemaa käsitamine Euroopa paariana, s.o riigina, kus valitseb küll võim, aga riik ise meie mõistes puudub.

On tõsi, et Venemaa kasutab seda oma, võiks ka öelda, igiomast ambivalentsi, väga võimsa relvana ära. Selles mõttes oli president Kersti Kaljulaidi käik punase vaiba teisest otsast edasi õige tegu, sest praegusel ajal ei saa väita, et Eesti ajab niisugust välispoliitikat, milles Venemaa jaoks pole kohta. Nüüd seisab küsimus selles, kuidas käitub uus valitsuskoalitsioon. Minu arvates on tal põhjendada rohkem kui õigustada.

Kuid esmalt peab ta õppima ära autoportreteerimise. Muidu teevad seda teised ja siis ei maksa imestada, kui kogu kompositsioon tuleb üle maalida.

Autor kuulub erakonna Isamaa ridadesse

3 KOMMENTAARI

m
mida see vana 23. aprill 2019, 11:06
raugastunud rottorav jälle ulub?
t
toimetaja 23. aprill 2019, 08:24
Osekleja on pealiskaudne. Ta peaks kirjutamist veel harjutama, et suudaks oma hüplevaid mõtteid loogilisse jatta saada.
Loe kõiki (3)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee