Eesti uudised

NOTRE-DAME’I VALGUSES: miks on enamik Eesti kirikuid kindlustamata? (23)

Viljar Voog, 22. aprill 2019, 10:38
Vaade Tallinna kirikutornidele. Kui Aleksander Nevski katedraal on riigi ja Moskva patriarhaadi vahel sõlmitud lepingu järgi viimaste poolt kindlustatud ja Nigulistes paikneb muuseum, siis EELK pühakordade kindlustus on iga koguduse enda otsustada.Foto: Martin Ahven
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) peapiiskop Urmas Viilma selgitab, et kirikul pole piisavalt raha kõigi vaimulikegi tasustamiseks ning sellises olukorras oleks kummaline, kui nad hakkaks toetama pühakodade kindlustamist ehk objekte peetaks inimestest tähtsamaks.

Kui kõik Moskva Patriarhaadile kuuluvad Eesti õigeusukirikud on riikliku kohustuse tõttu katusorganisatsiooni poolt kindlustatud, siis EELK puhul on kindlustusküsimus iga koguduse enda otsustada. Mõned on sõlminud lepingu summa peale, mis õnnetuse korral võiks tagada osa pühakoja taastamiskuludest, kuid enamik on täiesti katteta. Päästeametiga koostöös on loodud vaid operatiivplaanid, et päästjad teaksid, millised on kirikutes paiknevad kõige väärtuslikumad esemed, mida tulekahju või muu õnnetuse korral esmajärjekorras päästa.

Samal teemal

Viilma meenutab, et kümmekond aastat tagasi istus EELK toonase valitsusega maha ja üritas kindlustusteemale lahendust leida. Ka Eesti Kirikute Nõukogu otsis partnerit, kes oleks nõus pakkuma jumalakodadele standardlahendusega kindlustuspaketti.

Kindlustused koguväärtust ei hinda

„Häda on selles, et me ei leidnud ühtegi firmat, kes võtaks täieliku vastutuse ja kindlustamise enda peale. 700aastased kirikud, kus on sees paarisaja aasta vanused orelid ja kunstiväärtused – Eesti kindlustusfirmadel puudub pädevus hinnata nende varade väärtust ja seejärel neid õiglase hinnaga kindlustada,“ selgitab Viilma. Sisuliselt tuleb iga väärtuslik ese pühakojas eraldi üle vaadata ja hinnata, mis oleks erakordselt aeganõudev protsess. Lõpuks jõutigi lahendusele, et iga kogudus vaatab ise, kas ja kuidas enda vara kindlustada.

Kümme aastat on aga pikk aeg ja seoses Pariisi Jumalaema kiriku põlenguga on teema avalikkuse terava tähelepanu all. Viilma kinnitab, et valitusega maha istumine ja teema uuesti läbi arutamine on plaanis. Lahendus loodetakse leida kahasse, sest tihti muinsuskaitse all olevate mälestiste käekäik peaks olema ka riigi asi. Viilma sõnul peaks vastavasisuline kohtumine toimuma mai keskpaigas.

Valitsus pole arutanud

Midagi kindlat veel paika pandud siiski pole, sest Toompeal, kindlustamata Toomkirikust kiviviske kaugusel, on toimumas võimuvahetus. „Lähtuvalt 2002. aastal allkirjastatud valitsuse ja kirikute nõukogu ühishuvide protokollist toimuvad peaministri ja kirikute nõukogu kohtumised kord aastas. Viimastel kohtumistel ei ole teie poolt viidatud teemat (pühakodade kindlustamine – V.V.) arutatud,“ vastas Õhtulehe päringule valitsuse kommunikatsioonibüroo juht Urmas Seaver. „Loomulikult kannavad Eesti kirikuhooned endas olulist kultuurilist väärtust, kuid teie viidatud teemat ei ole peatselt ametist lahkuv valitsus arutanud. Samuti ei ole saanud seda teemat arutada ka uus valitsus, mis ei ole veel oma esimest istungit pidanud.“

EELK omaltpoolt ei saavat koguduste ajalooliste esemete kaitsmiseks täiendavalt õlga alla panna. Peapiiskop selgitab, et nende kõige kallim vara on ikkagi inimesed. „Koguduste kirikuid kasutatakse jumalateenistuste läbi viimiseks. Meie eesmärk ei ole tegeleda museaalse vara säilitamise või kaitsmisega nagu riik muuseumides. Meie jaoks on kirikul funktsionaalne väärtus – see on koguduse koos käimise koht. Kui meil puuduvad täna isegi vahendid tagada täielikult vaimulikele palga maksmine, oleks väga kummaline, kui jätaksime palgatoetused maksmata ja hakkaksime kunstiväärtust kaitsma koguduses, kus ei saa pidada enam jumalateenistusi ja koguneda, sest vaimulikule ei maksta palka,“ räägib Viilma. „Me saame kogudusi aidata, aga mitte nii, et võtame nende varad oma poolt makstud kindlustuskaitse alla.“

***
Viilma: tuleohutusega tegeletakse igapäevaselt

EELK peapiiskop Urmas Viilma saatis pärast õnnetust Pariisis välja ka omapoolse pöördumise, kus manitses hoolekusele. „Palusin koguduse juhtorganitel veelkord pöörata nende asjadele tähelepanu ja vaadata üle oma kiriku tuleohutus. Millised on võimalused inimestel, ka külastajatel ja palveränduritel, kuhugi pääseda, kuhu nad äkki ei peaks pääsema? Kui kirikutornidesse turistid lähevad, kas seal on järelevalve, et keegi tormis ei suitsetaks? Need on kirikus igapäevased teemad,“ selgitas ta.

Viilma sõnul on Eesti kirikutes juhtunud õnnetused käinud sama rada kui Notre-Dame’i põleng ehk saanud alguse renoveerimistöödest (1982 Niguliste, 2002 Pühavaimu) või olnud seotud vandalismiga (2010 süüdati Suure-Jaani kiriku uks). Kogudused ise on olnud ettevaatlikkusega aga eeskujulikud.

„Iga tulekahi on üleliia, aga meie kogudused juba aastasadu teavad, et need on suured ohud, millega tuleb silmitsi seista,“ ütles Viilma.

Risto Sondla If Kindlustusest sõnas, et kirikute (täpsustamata kuuluvust EELK või Moskva patriarhaadi alla) sõlmitud 70 kindlustuslepingust on viimasel viiel aastal 20 korral esinenud kindlustusjuhtum. „Pooled kahjujuhtumistest on seotud vandalismiga, kui lõhutakse näiteks kirikute aknaid ning teine pool õnnetustest on seotud tormide ja tulekahjudega. Kui vandalismi puhul jäävad kahjud tavaliselt mõne tuhande euro juurde, siis tulekahjude korral võvad need küündida ka 100 000 euroni,“ selgitas Sondla.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee