Kommentaar

Jüri Pino | Ühe rahustava foto võimalusest 

Jüri Pino, kolumnist, 19. aprill 2019, 19:27
Ühel mehel, st minul on küljes paar painajat, mille tekkimine peaks olema lihtsalt seletatav. Esiteks ma kardan pilte, see tekitati mulle kogemata ja üldse mitte pahatahtlikult kolmeaastaselt, aga seletamine oleks jõle pikk igav jutt, pealegi läksin ma juba näost valgeks ja tahaks nutma hakata.

Teine, mul on haiglaselt kõrgendatud huvi militaarajaloo vastu, mis võib ehk olla seletatav pisikese asjaoluga, et pole ühegi sõjaväe ridades viibinud. Nagu väheke nahahoidja või nii, kuigi N. armeest päästis lihtsalt sünniaasta ja Eesti kaitsevägi pole rohkem huvi tundnud kui arvelevõtt, nüüd olen vist sealtki maas, sest üle 40sed ei kõlbavat enam.

Poliitilised kired

Selle teise – esimesega ei saa midagi juhtuda, sest kunstisaali saab mind ainult toore vägivallaga – vaimuvaevaga seoses juhtus kord lugu. Ükskõik, mis see huvi parajasti oli, võib-olla näiteks Prantsuse kuningliku armee kuubede värvid, igatahes needuseotsing sisaldas sõna „uniform“.

Ei läinud näost valgeks. Üsna punaseks.

Sest ette viskas, no ütleme, et tegelikult ma pean Tom of Finlandi pilte täitsa kauniteks, aga neid seal polnud, lingid, mis ette viskasid, karjusid sisuliselt kõik: tere tulemast kapist välja, meil on kuuma kraami vaadata.

Hea veel, et kuulata ei pakutud, sest ju see, nagu enamik internetiliiklust, ikka tööaega rõuku pannes juhtuma pidi. Igal juhul mina põgenesin ummissilmi ja mõtlesin tükk aega välja, kuidas needusele selgeks teha, et ma tahaks hoopis miskit muud teada. Vist „lace wars“ aitasid lõpuks välja, ehkki siis kah miskit üritati pakkuda.

Sõna „uniform“ ei julgenud tükk aega pruukida. Kas nüüd vastumeelsus, aga miski hirmusegane tõrge tuli peale.

Vaat, praeguseks, kuu ja enam pärast, on sama tunne peale tulemas. Sõna „valimised“ vastu. Tahaks ju ka kodanikuna oma sõna sekka öelda ja seejuures üht koma teist üle vaadata. Kuigi mõnedki narrivad, et Jüri, see kandideerimine on ikka jälje jätnud.

On küll, peseks või maha, kui polnuks paastuaeg. Ei tohi ... ega just taha ka.

Hirmukene-tõrkekene, et mis siis, kui nt valimistulemuste – ma ei tea siiamaani, kuidas on jagunenud kohad riigikogus ja kas meil on valitsus ja kuidas seal sott on jäänud – asemel kargavad ette poliitilised kired. Hoiatused süvariigi eest, kaebused kallutatuse pärast, igasugu üleskutsed niikuinii. Nii palju kui neist valimistest möödunud aja jooksul, pole ma veel YouTube'ist vanu multikaid vaadanud. Prostokvašino ja teised. Südamerahustuseks. Kõrvalevaatamiseks. Infosulus püsimiseks, julgemata ise ruiatagi, et mitte valada õli tulle, mis ammu rehvihaisu levitama kipub.

Tõesti, mis järgmiseks? Arvamusliidrite avalik kiri asjaomastesse kõrgemalseisvatesse organitesse: appi, meil on siin väga vale parlament ja valitsus välja kukkunud, kehtestage meile sanktsioonid, vähemalt, kui NATO teile oma kohalviibivaid vägesid korra majja löömiseks laenata ei taha. Kui mõttemänge mängida, siis ikka ropult ja võimalikult kaugele. Milline idee üldse seletaks ka jätkuva lärmi, ehk toodetakse, kui sikkude-lammaste lahkulöömiseks peaks minema, tõendeid: mina olin alati õigel, liberaalsel ja euroopalikul pool.

Pagan, ikka läheb see õli ümber ja vales suunas.

Kuidagi asja parandada, siis meenutaks ja paneks ühe rahu-armastus-kooskõla-ettepaneku maha. Viimase pärast olgu ette vabandust palutud.

Midagi pole juhtunud

Jaanuari lõpu poole vaatas Karl Martin Sinijärv mind jultunult sotsiaaldemokraatide valimisplakatilt. Jube its tuli peale, mõeldes, et Vabaerakonna nimekirjas kandideerimise tõttu võib meid nüüd poliitilisteks vihameesteks nimetada. Nagu ka Marek Reinaasa ja keda kõike sõpru veel. Mida peaks nüüd tegema õige poliitik, kel süda leegib, pea jäätab ja käed on puhtad? Eriti kui tal on vastaste kohta andmeid ja kes valdab infot, valdab olukorda.

Oi, neid andmeid ikka on, läks nagu läks, aga lõbus oli ka! Nii et kohe tuli kainestav mõte – koos me neid andmeid ju tekitasime ja korjasime, järelikult on kõigil kõigi kohta andmeid. Patiseis või nii. Mispeale tuli mõttekene, et ju veebruar läheb andmise peale, millest viiliks, kuidas veel saaks, aga siis, kui kogu valimisjant ükskord läbi, võiks miski sõbralikumat sorti muhejaburuse teha, puhtalt pulli pärast, võib-olla ka näitamaks, et maailma lõpp lükkub ikkagi edasi.

Minu mõttesse tuli grupipilt kõigist naljavendadest-õdedest, kes kandideerisid eri nimekirjades üksteisele nii-öelda vastu, aga kes on ammusest ajast head sõbrad ja palju andmeid koos kogunud. Sihuke vanas stiilis, kus tingimata kaks tükki peab esirea jalus lääbakil olema. Nipet-näpet nalja võib veel manu mõelda.

Oleks sel mõtet, viitsiks rahvas pildile koguneda, jõuaks, kui pilt tekiks ja leviks, ahastavatele aktivistidele kohale, et midagi pole juhtunud, oleme sõbrad edasi, ei tea. Oleks mõni virk, kes mõtet edasi mõtleks, küll oleks tore.

Näh, niikuinii läks nüüd jälle õli ümber.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee