Eriliselt murelikuks peaks meid aga tegema tõsiasi, et vanuse kasvades suureneb ka vaesus – Eesti pensionär pigem närutab kui tunneb rõõmu elu jooksul kogunenud rikkusest. 2017. aastal elas suhtelises vaesuses 47% 65aastastest ja vanematest inimestest (kusjuures eakatest naistest üle poole).

Vähest lohutust pakub ka teadmine, et riiklike toetuste ja pensioniteta oleks neid, kelle sissetulek jääb allapoole suhtelise vaesuse piiri, veelgi rohkem – 38% elanikkonnast. Kui piir jooksis 2017. aastal 523 euro juurest, siis on Eesti elukallidust arvestades selge, et ka veidi suurema netosissetulekuga inimesed elavad siiski kasinalt. Kuidas tulevad toime need 300 000, kel elamiseks veelgi vähem, paistab suuresti müsteeriumina kõigile peale nende endi.

Suured lootused on pandud eile riigikogult õnnistuse saanud Jüri Ratase valitsusele – on ju peaministripartei seisnud just ühiskonna vaesema osa heaolu eest. Seda üllatavam on, et Keskerakond pole võimuparteina julgenud ette panna astmelise tulumaksu kehtestamist, rääkimata siis sellest, et nende peamine valimislubadus – erakorraline 100eurone pensionitõus – kajastub koalitsioonileppes vaid palju lahjemal kujul.

Tõi ju Ratas Reformierakonna opositsiooni jätmise põhjenduseks, et oravate pakutud 500eurone maksuvabastus kõigile ei tõsta madalat ja mediaanpalka teenivate inimeste sissetulekuid ega toeta vaesuspiiril elavaid eakaid. Sellega sõnastas Ratas ühtlasi uue koalitsiooni ühe põhilistest eesmärkidest.

Või on kuskil juba lepitud, et kasvava ebavõrdsuse tingimustes oli esialgnegi siht lihtsalt ebarealistlik?