Kommentaar

Kalle Käsper | Tulemas on ENSV Kirjanike Liidu kongress (3)

Kalle Käsper, kirjanik, 17. aprill 2019, 11:20
 
Mulle helistas kolleeg.

„Kas koosolekule tuled?“

Küsisin, mis koosolekut ta silmas peab, kas sellist, mida peetakse Karja keldris.

„No ei, meie kirjanike liidu aastakoosolekut.“

„Ei tule.“

„Miks?“

Ütlesin, et tööd on palju.

„Kuule, kui sa ise ei tule, anna mulle volitus. Seekord on valimised. Tuleb sellele ENSV Kirjanike Liidule lõpp peale teha.“

Küsisin, mida ta peab silmas ENSV Kirjanike Liidu all.

Absoluutne võim laostab moraalselt

„Seda, et meil liidus on kõik täpselt, nagu NSV Liidus. Nikita Hruštšov oli üheaegselt nii Kommunistliku Partei peasekretär kui ka Ministrite Nõukogu esimees. Brežnev samuti pidas mitut kõrget ametit. Ja meie Kirjanike Liidu esimees on ka ühtaegu Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali esimees.“

Ütlesin, et selline olukord on igati loomulik. Et võim on küll vahetunud ja oleme nüüd justkui natuke iseseisev riik, aga rahvas on ju samaks jäänud. Ja see on, nagu ta ise hästi teab, läbi sajandite truualamlikuks koolitatud rahvas. Kõik need poisid, kes praegu meie liidus otsuseid langetavad, on käinud nõukogude koolis ja teavad, mismoodi asjad peavad käima.

„Aga meil on ju demokraatia!“ hüüatas kolleeg. „Kuhu see kõlbab, et Kirjanike Liidus on asi teisiti. Kõik niidid ühe mehe käes! Tema käest jooksevad läbi miljonid eurod. Tema määrab Kirjanike Liidu stipendiume, tema määrab Kultuurkapitali stipendiume, ja isegi Kultuurkapitali preemiate osas on tema see mees, kes helistab tuttavatele ja küsib, kes tahab žüriisse tulla. Kas ta sind on kunagi žüriisse kutsunud?“

„Ei ole küll,“ tunnistasin.

 „Vaat nii. Ja miks sulle pole sellist ettepanekut tehtud? Sa oled ju kogenud kirjanik, hulga kogenum kui ta ise.“ 

Vaikisin.

„Ma ütlen sulle, miks – sest ta tahab tunnetada oma võimu, tahab, et talle tänulik ollakse, kui ta kellelegi palukese viskab, ja sina ei oska talle tänulik olla. Mina ka ei oska, ma olen temast tosin aastat vanem, ja mul on raske olla tänulik poisikestele, kes on võimu haaranud ja mind kõrvale lükanud.  Võim on magus, ja absoluutne võim on veel magusam, ehkki laostab moraalselt.“

Ütlesin, et minu arvates ta ületähtsustab meie esimehe võimu, et tegelikult sõltub temast vähe. Olen kuulnud, et ta võitlevat Kultuurkapitalis nagu lõvi selle eest, et mu käsikirjad trükki läheks, aga temaga lihtsalt ei arvesta keegi. Puudub autoriteet.

„Aga siis me peamegi ju ta maha võtma!“ hüüatas kolleeg. „Milleks meile selline esimees, kellel puudub autoriteet?“

Ütlesin, et see on väga loogiline ja harmooniline valik, sest kirjandusel üldse puudub tänapäeval autoriteet.

Kolleeg jäi tummaks, ja katkestas kõne.

Kirjanikud lõa otsas?

Jõudsin kirjutada täpselt viis sõna, kui telefon helises taas.

„Kuule, kui sa ise ei tule, seleta mulle vähemalt üht asja. Koosoleku kutsega oli kaasas stipendiumide jaotamise korra eelnõu, mille eestseisus on välja töötanud, ja seal on üks punkt, mida minu pea ei jaga.“

Ta luges punkti ette:

Komisjonil on õigus jätta taotlus rahuldamata, kui taotleja on otsustanud oma osa loomeliidu toetusest suunata muule loomeliidule.“

„Kas sa oskad mulle öelda, milleks selline punkt on sisse pandud? Ega nad ometi arva, et ma saan neilt stipendiumi ja siis kannan selle üle Kunstnike Liidu arvele?““

Ütlesin, et seda vaevalt, aga meil on ju autoreid, kes tegutsevad nii-öelda mitmel rindel, näiteks ühtaegu kirjutavad romaane ja maalivad pilte. Et me ei saa ometi Kirjanike Liidu rahaga toetada paleti ja värvide ostu. Või et meie poetessid lõid rahvalauluansambli, see on teise loomeliidu kompetents, nüüd me neile enam stipendiumi ei anna, muidu võtavad veel kätte, moodustavad kordeballeti ja löövad „Estonia“ lava puhtaks – meie raha eest.“

„Mis see siis tähendab, et kui ma näidendi või stsenaariumi kirjutan, siis see on ka teise loomeliidu toetamine?“

„Ja kui sa norra keeles mõne luuletuse kirjutad ja selle Norras avaldad, siis võid samuti stipendiumist suu puhtaks pühkida, sest nii sa toetad Norra Kirjanike Liitu,“ lisasin.

„Aga see on ju lollus!“ röögatas ta ja katkestas kõne, kuid veerand tunni pärast helistas uuesti.

„Aru sain! See punkt on selleks sisse pandud, et meid lõa otsas hoida. Seal pole ju öeldud, et ei tohi rahuldada, on öeldud: on õigus jätta rahuldamata. Nägu meeldib – rahuldame, ei meeldi – ei rahulda.“

Ja hakkas uuesti peale käima, et ma koosolekule tuleks. Nii kaua käis, kuni ütlesin, et kaalun, äkki tulengi – muidu oli võimatu temast lahti saada.  

3 KOMMENTAARI

p
Poni 19. aprill 2019, 20:40
Kahju et taadil kogu aeg viltu veab. Tähti tunneb, lauset moodustada ka, aga keegi ei taha seda jama lugeda ja stipendiumit maksta
r
raamatusõber 17. aprill 2019, 15:08
Seltsimees Käsperi üllitised pole väärt isegi seda paberit, kuhu nad trükitud on. Kahju paberist ja metsast
Loe kõiki (3)

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee