Maailm

Peeter Olesk | Rusuva hapruse ületamisest (3)

Peeter Olesk, 16. aprill 2019, 22:15
Peeter OleskFoto: ALDO LUUD

Hilisel August Sangal, kes oli juba parandamatult vähihaige, leiab tundlik lugeja ka niisuguse värsi: „Oh, üürikese elu haprus!“ Jumalaema kirik Pariisis (www.notredamepris.fr), täpsemalt Cité saarel, ei olnud ajutine pühakoda. Tema ehitamine algas juba aastal 1163, niisiis keskaja teise poole algul. Ent teda ei rajatud tühjale maale saarel keset Seine'i. Juba varem asusid seal keldid, kelle käest kristlased selle maa-ala võtsid. Kristlaste aegu asus samas kohas tempel Jupiteri auks.

Keskpunkti-saar ei ole suur, koos hiljem täidetud pinnasega 17 hektarit (umbes neljandik Hobulaidu Rohuküla ja Vormsi vahel). Miks eesti keeles Keskpunkti …? Seepärast, et kirikuesiselt platsilt mõõdetakse sealt vahemaid Pariisist Prantsusmaa igasse otsa. Platsist mitte, aga kiriku esiküljest saab lugeja ilusa graafilise kujutise A. Dumas' romaani „Kakskümmend aastat hiljem. Järg romaanile „Kolm musketäri““ eestikeelse tõlke (1958; Henno Rajandi, tõlke uustrükis seda illustratsiooni ei ole, kuid ta on reprodutseeritud Richard Kaljo raamatus „Musketärid“) lk-lt 397, kuhu Richard Kaljo selle algselt valmistas.

Kui sa oled koolipoisina näinud Niguliste kiriku torni hävingut ja selle kahekordset taastamist, seisnud Helme kiriku varemeil ning käinud mööda Tartu Maarja kiriku varemetest, siis sa oled pisut olemise rusemeid näinud. Tallinna laulukaare paikapanemist ma eemaltki kaasa ei teinud, sest olin siis liiga väike. Nõnda oligi Niguliste torni esimene taastamine minu jaoks see ajalõik, mille kestes ma nägin olemise mõlemat poolt – nii seda, mida kahjuks enam polnud, kui ka seda, mis tuli asemele. Inimelus ei ole too esimene pool kunagi, mitte ilmaski, ülev. Teine pool seevastu on seda suures kunstis alati. Ma ei kahtle korrakski selles, et Notre-Dame de Paris või ka Cathédrale Notre-Dame de Paris või lihtsalt Notre-Dame taastatakse, võttes ühtlasi arvesse ka seda, et märke kiriku kui rajatise halvast seisukorrast täheldati juba ennegi. Semiootilises mõttes on Notre-Dame tänu, alandlikkuse ja meelespidamise kirik. Praeguses Eesti päevapoliitikas on need kõik võõravõitu väärtused ning tundmused, millest ma ülejäänust rohkem rõhutaksin just viimast. Olgu tunnistatud, et tundmustega koonerdamist nägin ma ka Niguliste taastamisel, kui tänavakaubitsejad hangeldasid edasi ja tollase Tallinna TSNi kaubandusvalitsuse juhatajal Edgar Parmetil, kes oli kõhetu pikk mees, andis pahandada igasuguste tänava-letipidajatega, kelle kraam jäi ohutsooni sisse.

Edasi lugemiseks:

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee