Uhkelt taeva poole kõrguva Notre-Dame'i ehitamiseks kulus ligi kaks sajandit, kuid kahjutuli laastas hindamatuid kunstiväärtusi tulvil pühakoja vähem kui kahe tunniga. Ent Pariisi Jumalaema kirik on vapralt üle elanud kõik varasemaid raputused – nii Prantsuse revolutsiooni aegsed alandused kui ka kaks maailmasõda. 

Pariisi vanimas osas, Cité saarel oli taevaseid vägesid kummardatud juba sajandeid enne seda, kui Pariisi piiskop Maurice de Sully 1163. aastal neitsi Maarjale pühendatud kiriku ehitamiseks korralduse tegi. Usutavasti oli seal linnale nime andnud parisii hõimu pühapaik mitusada aastat enne meie ajaarvamise algust, vahendab väljaanne Live Science. Vanad roomlased püstitasid sinna ilmselt taeva- ja äikesejumala Jupiteri templi. De Sully lasi maatasa teha sealsamas paiknenud kaks väiksemat kirikut, mille ehitusmaterjali kasutati uue ja poole suurema jumalakoja ehituseks. Paraku unustusse vajunud nimega arhitekt lõi projekti kõrgustesse pürgivas gooti stiilis, nagu 1144. aastal sisse pühitsetud kooriruumiga Saint-Denis' kloostri kirik. Ladina risti kujulise põhiplaaniga pühakoja projekti täiendasid hilisemad arhitektid. Valmis sai Notre-Dame aga alles 1345. aastaks. 

Järgnevate sajandite jooksul pidi katedraal üle elama nii laastamisi kui ka ümberehitusi. 1548 hävitasid katoliku kiriku vastased hugenotid ususõja ajal paljud Notre-Dame'i kujud ja kaunistused. Päikesekuningas Louis XIV  lasi kiriku imelised vitraažid asendada lihtlabase klaasiga ning eemaldada peaukse juures olnud samba, et tõllad läbi pääseksid. Prantsuse revolutsiooni ajal kiskusid monarhiavastased kirikus maha 28 kuninga kuju ning hävitasid veel mitmeid skulptuure, halastades vaid ühele neitsi Maarjale. Kahjustada või lausa hukka sai suurem osa pühakoja usuteemalistest aaretest. Maha rebiti ka kiriku algne, XIII sajandist pärit torn. Revolutsionäärid kuulutasid Notre-Dame'i Jumalanna Mõistuse templiks ning tegid sellest hiljem veinilao.