„See kurb näide tõestab ilmekalt, kui oluline on hoonete ja linnaruumi roll mälu ja identiteedi kandjana – miljonitel inimestel on oma isiklik kogemus, mälestus, emotsioon sellest paigast, sellest ruumist – ka neil, kes ei ole religioossed. Ka neil, kes ei ole seal kunagi käinud, kuid on lugenud,“ teatab Siim Raie. Muinsuskaitseameti peadirektori arvates jätab ka Eesti kontekstis iga hävinud mälestis oma jälje, õigemini tühimiku.

Mitmed pühakojad on viimastel kümnenditel põlengutes kannatanud

Eesti pühakodade tulekahjudest peab Raie meeldejäävaimaks Tallinna Püha Vaimu kiriku põlengut 2002. aastal. Siis süttis restaureerimistööde käigus tornikiiver ja hävis tornis olnud 15. sajandi kell, mis oli enne allakukkumist ning seeläbi purunemist Eesti vanim tornikell. Õnneks ei jõudnud tulekahju Bernt Notke hinnalise altarikapini.

2016. aasta kevadel põles Piirissaare palvemaja. Hoone küll hävis, kuid sealt suudeti päästa mitmeid väärtuslikke esemeid, mille korrastamine jätkub tänase päevani ja millele on kulunud juba kümneid tuhandeid eurosid.

2014. aastal sai tules kannatada 18. sajandist pärinev Kuusalu pastoraat, mis süttis halvas seisukorras ahju tõttu. Hoone hävis pea täielikult.

2009. aastal toimus tulekahju Tallinna Kaasani Jumalaema Sünni kirikus, mis on Tallinna üks vanimaid puidust ehitisi. Põlengu ja selle kustutamise käigus sai hoone oluliselt kahjustada.

1998. aastal süttis Haljala kirikus elektriorel, paljud kirikus olnud kunstimälestised said tahmakahjustusi. Nende kahjude likvideerimisega tegeleb Muinsuskaitse veel ka täna.

1982. aastal põles Niguliste kirik, mis oli varasematel kümnenditel restaureeritud. See polnud Niguliste jaoks ka esimene kord „punase kukega“ võidelda. 1944. aasta märtsipommitamiste käigus põles maha enamik sisustust, kaasa arvatud orel. Niguliste 1982. aasta põlengust võib täpsemalt lugeda SIIT.

Kaugemas minevikus põlenud kuulsamad pühakojad

1944. aastal põles Eesti keskaegse gooti arhitektuuri üks tähtteoseid Tartu Jaani kirik. Terrakotafiguuride poolest kuulus kirik sattus põlengusse Nõukogude armee pealetungi tõttu augustis. Kirikut jäi enam kui 50 aastaks varemetesse. Restaureerituna avati see 2005. aastal.

1820. aastal kaotas Oleviste kirik pikselöögist tornikiivri. Ööl vastu 16. juunit süütas pikne ühe nurgatornidest. Ametivõimude otsustasid kiriku päästmise asemel ümbruskonna maju evakueerida – seetõttu levis tuli teistesse nurgatornidesse ja peatorni. Põleng kestis neli tundi ja hävitas kiriku sisustuse täielikult, kahjustades ka hauakive. Õnneks säilis kiriku raamatukogu.

1577. aastal põletati maha Birgitiinide ordu Pirita klooster, kui seda rüüstasid Liivi sõja käigus Tallinna piiravad Vene väed Ivan Julma juhtimisel. Lisaks kloostrile hävitati ka läheduses paiknenud kloostriasula.

Katariina kirik hävis 1531/1532. aastal toimunud tulekahjus. Tänaseni on säilinud portaalid, osa müüre ja Tallinnas ainulaadne krüpt. Pärast tulekahju jäi kirik varemeisse, kuid tegevus seal jätkus. Varemete vahele rajati alguses ajutisi elupaiku ja töökodasid, mis muutusid ajapikku kapitaalsemaks.

Eesti keskaja kuulsaim kloostritulekahju toimus 1343. aastal Jüriöö ülestõusu käigus. Padise klooster põletati ning sealsed 28 munka tapeti. Kümnendid hiljem klooster parandati. 1766. aastal põles Padise klooster uuesti ja sellest ajast saadik on see osaliselt varemeis.

Muinsuskaitseamet ja Päästeamet on aastaid teinud selgitustööd, et väärtuslikel hoonetel oleksid olemas operatiivkaardid. Selleks, et olla ootamatutes olukordades valmis kaitsma oma väärtuslikku vara ja hindamatut kultuuripärandit, on oluline vara seisukorda, hoiutingimusi ja riske kriitiliselt hinnata. Õnnetuse puhul on oluline, et oldaks valmis võimalikult operatiivselt käituma ning vähendama maksimaalselt sellega kaasnevat kahju.