Kommentaar

Marion Teder | Liiga suur osa hoolduskoormusest jääb perede kanda (13)

Marion Teder, isikuhooldusteenuste platvormi CareMate asutaja, 16. aprill 2019, 10:48
Paljud meist on kas otseselt või kaudsemalt kokku puutunud lähedase hooldamisega. Olgu abivajajaks kõrges eas (vana)vanemad või tõsisemate terviseprobleemidega pereliige. Igaüks, kes on oma lähedase eest selliselt hoolt kandnud, teab et see on raske ja emotsionaalselt kurnav ning võib mõjuda ka omavahelistele suhetele.

Euroopa omastehooldajate ühenduse EuroCares hinnangul jääb ligikaudu 80% hoolduskoormusest Eestis perede kanda. Mõningatel juhtudel tähendab see seda, et abistav pereliige peab loobuma töökohast, kuid enamjaolt vajavad abivajajad tuge vaid mõned tunnid päevas – olgu see riietumisel, söömisel, ravimite manustamisel, arsti visiidil või hoopis kodutöödes. Teisalt elavad sageli pereliikmed lähedastest kümnete või lausa sadade kilomeetrite kaugusele, mistõttu on igapäevane abistamine päris keeruline.

Üha süvenevaks probleemiks vanemaealiste seas on depressioon, millesse suhtuvad sageli nii eakas ise kui ka tema lähedased kui paratamatusesse. Rahvusvahelisel SHARE uuringu kohaselt kannatab depressioonisümptomite all veidi alla 40% eestlastest vanuses 55-64 ja 65-75, vanusegrupis 75+ on depressiooni tundemärgid juba pooltel. Lisaks kimbutab vanemaealisi üksildustunne. Sageli ei ole eakatel kedagi, kellega olulisi küsimusi arutada ja kes igapäevaste murede lahendamisel aitaks. Siiski ei tasuks depressiooni tähelepanuta jätta, sest sellega kaasneb hulk järgmisi probleeme – tekib apaatia ja huvi puudus maailma vastu, eakad ei söö enam korralikult, ei liiguta end vajalikul määral. See kõik aitab kaasa immuunsussüsteemi nõrgenemisele, mis viib omakorda haigusteni.

Tallinnas on umbes 30 000 peret, kus mõni pereliige vajab abi, kas kõrge vanuse või raskema puude tõttu. Neist umbes tuhatkond saavad abi kohalikult omavalitsuselt, mis saab seaduse järgi aidata, hüvitades hoolekande teenusega seotud kulud vaid juhul, kui perekonna sissetulek jääb allapoole elatusmiinimumi. Pereliikmete geograafiline lähedus ei ole siin omavalitsuse jaoks näitaja.

Abi küsimine pole häbiasi

Paljudes lääneriikides on lahenduseks eraettevõtete ja omavalitsuste tihe koostöö. Näiteks Suurbritannias aitab olukordades, kui täisealine pereliige vajab igapäevatoimingutes kõrvalist abi, riiklik tervishoiusüsteem. Inimesele vajaliku abi andmine muutub kohustuseks kohalikule omavalitsusele, kelle ülesanne on tagada inimesele elukvaliteeti tagavad teenused, sh erafirmadest sisse ostetavad isikliku abistaja või hooldaja teenused, samuti abivahendid nagu lamatiste vastane madrats, tõstuk inimese liigutamiseks või tugiraam.

Eestlase jaoks tekitab võõrastelt, sh palgatud hooleandjalt, abi küsimine mõningast ebamugavust. See on meie jaoks nagu uhkuse asi, et pere ise viimase piirini pingutades lähedase eest hoolitseks. See võib aga viia läbipõlemiseni, kaasnev stress viib omakorda immunsuse langemiseni, see omakorda haigusteni… Olles ise töötanud aastaid hooleandjana Eestis eemal, leian, et võiksime oma suhtumist muuta. Abi küsimine ei ole häbiasi. On igati mõistlik kutsuda enda või lähedaste eest hoolitsema inimesed, kel on vajalikud oskused ja teadmised. Enda lähedase eest hoolitsemiseks abikäte leidmine on enda eest hoolitsemine ja investeering enda tervisesse.

Omavalitsus kui toetaja ja suunaja

Tugev suunav roll võiks siin olla omavalitsustel, kes võiks abivajajatele tutvustada võimalusi abikäte palkamiseks. Väljaõppe läbinud hooleandja saab appi kutsuda kasvõi poole tunni kaupa, kas igapäevaselt või vastavalt vajadusele. Professionaalse abistaja kaasamine lubab teistel pereliikmetel julgemalt keskenduda oma tööle ja isiklikule elule. Hoolesaaja seisukohast on hooleandja roll märksa rohkemat kui toetus igapäevatoimingute juures, sageli annab see abivajajale tagasi iseseisvuse ja võimaluse väärikalt elada.

Isikuhoolduse teenuse pakkumise paremaks korraldamiseks on mitmeid võimalusi. Näiteks võiksid kohalikud omavalitsused toetada eraettevõtete teenuste kaasamist. Näiteks kui keegi soovib oma lähedase ja enda elu lihtsustamiseks kasutada isikuhoolduse teenust – kutsuda abiline, kes käiks poes ja hooldaks abivajajat mõned tunnid päevas või nädalas – võiks omavalitsus olla valmis teenust teatud mahuski hüvitama ka neile, kelle pereliikmed elavad kaugemal.

CareMate’i kogemuste põhjal näen, et hooldusteenuse vastu on huvi igati olemas ehk et inimestel on abi vaja. Kui teenuse tellimisel selgub, et omavalitsus ega riik teenuse kasutamist ei hüvita, jäädakse seniste viiside juurde – kutsutakse appi lähedased või jäetakse end abist üldse ilma.

13 KOMMENTAARI

k
Kelkijale 21. aprill 2019, 23:30
16. aprill 2019, 12:27 Kui olete 67a, siis jh on elamine olemas ja kui saate pensioni neljakohlise arvu, siis, kust Te selle hankisite. Normaalsel inimesel ei ole sellist pensioni. Pensionär ei pea ka liisima autot. Kodus istumiseks pole ju autot vaja
j
Jüri 17. aprill 2019, 10:11
Olen Tederiga nõus aga küsin temalt kui noorelt,et miks ei lähe plakatiga tänavale?
Loe kõiki (13)

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee