Kommentaar

Ene Pajula | Mammi lihtsalt ei saa aru, miks me nii vihased oleme (13)

Ene Pajula, ajakirjanik, 15. aprill 2019, 17:22
 
Tundub, et KEI valitsus tuleb sama vääramatult kui kunagi tuli Nõukogude okupatsioon. Peeter Volkonski jõudis juba lohutada, et noh, elasime üle okupatsiooni, elame üle ka selle KEI. Umbrohi ei kao!

Aga teisalt – miks peaksime endale ise kaela tõmbama midagi, mida me siis kangelaslikult üle elama peame hakkama? Et eidel oli igav, võttis põrsa? Või nõukogude aegu mäletades – siis tekitati meie ette ju pidevalt mingeid tõkkeid, andes nõukogude rahvale võimaluse neid kangelaslikult ületada.

Kuhu on jäänud sõbralik aasimine?

Mammile meenuvad kõige selle peale tema ema mälestused ajast, kui ta 1940. aastal Haapsalu gümnaasiumis käis. Haapsalu puutus okupatsiooniga teadagi kokku varem kui teised Eesti piirkonnad, sest sinna rajati Nõukogude baasid. Koolipoisid olid venelaste peale tulivihased, aga elukogenud õpetajad olid neid manitsenud iga tunni lõpus, et hoidke oma rusikad taskus, kui elu teile vähegi armas on.

Mis tekitas mammile täieliku déjà-vu tunde, kui ta 1968. aastal hakkas keskkooli lõpetama ja kui neilegi loeti igas tunnis sõnu peale, et ärge tehke mingeid lollusi! Tollal oli Tallinna abiturientidel tavaks õhtul enne lõpukirjandit kõik koos läbi linna Piritale jalutada. Aga aeg-ajalt juhtus, et poisid läksid liiga ülemeelikuks. Kord tõstsid nad õhku miilitsaauto koos miilitsatega, kes olid neid korrale kutsuma tulnud, ja sattusid ööseks plate peale.

Direktor pidi neid tutvusi kasutades südaöösel päästma minema, et nad kirjandit kirjutada ja seega ka kooli lõpetada saaks, sest muidu oleks neilt võetud võimalus ka kõrgkooli astuda. Ja kui nad poleks saanud kõrgkooli minna, siis poleks olnud pääsu Vene kroonust. Igatahes suutsid nii ühed kui ka teised poisid oma rusikad taskus ja suu kinni hoida, kuigi tollal oli vaenlane selgelt olemas.

Mammi on oma elus näinud erinevaid aegu, aga mitte kunagi niisugust viha ja vajadust vahetpidamata kellelegi pasunasse anda. Miks me ometi sellised oleme, küsib mammi. Mis asi see on, mis meid nii vihaseks ajab?

Ta on sündinud äreval ajal, 1949. aasta küüditamisest polnud veel aastatki möödas. Tema kodus olid alles akende sõjaaegsed pimendamiskatted, mis tõmmati tihedalt ette näiteks siis, kui nad pidasid jõule. Paljudel oli veel kaua aega meeles öösel maja ette sõitva veoauto mürin ja see hirm polnud kaugeltki kadunud.

Aga ikkagi olid mammi lapsepõlveaegsed kodused peod rõõmsad. Lauldi palju ja naerdi palju. Mehed seal peolaua ümber olid ju sugulased ja koolikaaslased, enamik neist oli käinud sõjas, kusjuures sõdinud vastaspooltel, aga nad ei pulbitsenud vaenust, kuigi põhjust oleks olnud rohkem kui küll. Eks nad vaidlesid ka vahel, muidugi, olekski olnud imelik, kui üldse mitte.

Aga kui mõelda, et tegu oli rindemeestega, kes olid haavata saanud ja mõned neist ka vangilaagris olnud, siis ikkagi oli nende sõnakasutus praegusega võrreldes pigem aadlipreilide instituudi kasvandike oma. Võib-olla lisandus mõni vandesõna pärast seda, kui laps oli magama pandud, aga ikkagi… Ja kelle peale nad oleksidki pidanud vihased olema? Nad olid vihased kehtiva võimu ja valitsuse peale, aga selle avalik ülesnäitamine oleks olnud enesetapjalik.

Mammi mõtleb, et tänapäevased valitsuse ja võimu peale vihased peaksid olema või sees, sõima nii roppude sõnadega, kui vähegi oskad riigikogu liikmeid, ministreid, ülemkohtu esimeest, presidenti – ja kui otse nende elu kallale ei kipu, siis ei juhtu mitte midagi.

Tollal seevastu raputati omavahel olles anekdoote kui käisest – vihatud võimu naeruvääristamine oligi igati elutervem tegevus ja vastastikune aasimine käis kogu aeg asja juurde. Seda viimast, sõbralikku aasimist nimelt, pole enam peaaegu üldse kuulda. Kõik on kogu aeg nii surmtõsised, et ajavad hirmu peale! Mammi on hakanudki uskuma, et kuskil on juba nimekirjad, mille alusel inimesi lähimas karjääris maha laskma hakatakse.

Inimesed on loomupäraselt ebavõrdsed

Mammi on ju eluaeg põhimõtteliselt ajakirjanik olnud, elanud eri kohtades ja kohtunud väga erinevate inimestega. Ega elu Nõukogude Eestis olnud kunagi üksnes lust ja lillepidu. Põhjust vihane olla oli küll ja veel. Eks vorstisabas võis minna ütlemiseks, kui keegi vahele minema kippus, ja vahel oldi naabri peale kade ka. Aga üldiselt jah, kõik olid võrdselt vaesed, ainult mõned olid vähem vaesed – poemüüjad ja parteibossid, kellel olid oma kinnised poed. Need, kes pääsesid mingi kauba ligi ja said seda siis millegi muu vajaliku vastu vahetada. Aga oli kuidas oli, mingit hambad risti raevukust ei kohanud ta kusagil.

Ent nüüd, kui põhimõtteliselt pole millestki puudust, ümbritsevad meid kestvad vihalained. 

Mõned ütlevad, et vihased on need, kellest riik ei hooli. Et miks ei maksa riik kõigile sellist palka, nagu Soomes ja Rootsis? Riigil paraku ei ole rahatrükimasinat, nagu see oli Nõukogude Liidus, ja me teame, millega Nõukogude Liit lõpetas. Ja kui mõelda, et Soome sai omatahtsi areneda pool sajandit kauem kui meie, ning Rootsi viimane sõda oli siis, kui Kain tappis Aabeli, siis oleks ju imelik, kui nad poleks meist jõukamad. Ja ärgem unustagem, et Rootsi majandusedus on suur osa võõrtööjõul, keda meie siia mingil juhul ei taha.

Kas keegi tõesti usub, et sõima peaministrit ja majandus hakkab jõuliselt kasvama; sõima sotsiaalministrit ja ravijärjekorrad vähenevad imeväel; sõima majandusministrit ja teed muutuvad nagu nipsust neljarajaliseks… ja mida vängemad väljendid, seda käbedamalt kõik juhtub?

Üks vanahärra kinnitab raadio „Vox populi“ saates avalikult, et oli, mis oli, aga nõukogude ajal oli kord majas. Kõik teadsid, kus on nende koht, mida võib ja mida mitte.

Midagi pole teha, mõne inimese võimete tipp seisneb selles, et ta suudab end ise riidesse panna ja laua taga süüa. Ja nii palju kui mammi aru saab, on kõigile loodud võimalused selleks, et arendada välja oma võimed parimal moel. Ole mees ja kasuta neid ometi, sõim ei ole see, mis sind paremale järjele aitab. Ja mammi pole kindel, et aitaks seegi, kui riik hakkaks kellegi eest otsustama või kedagi kuhugi talutama. Ajalugu on näidanud, et kui see juhtub, siis saab elu minna vaid halvemaks.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee