Küsimus on vaid, miks otsustas Kaja Kallas lati alt läbi hüpata, eriti kui ootused kahe erakonna valitsemisprogrammi osas olid üsna suureks köetud. Vähemalt osalise vastuse saab kätte Kallase enda öeldust, et vajatakse erinevate ministeeriumide infot järgmiste sammude ettevalmistamiseks.

Ametliku peaministrikandidaadina Kallasel infosaamise õigus tõepoolest on, kuid miks on sel juhul valitsemisprogramm sedavõrd üldsõnaline ja hambutu? Kas ei käinud jõud saadud infost üle või hoitakse seda Jüri Ratase valitsusele hilisemaks kaigaste kodaraisse loopimiseks? Valimislubadusi dokumendis ei leidu ning seegi vähene sisu on sotside nägu, nagu hindab politoloog Rein Toomla.

Valija aga näeb, et Kallas koos sotsidega ei viitsigi lootusetuna näivas olukorras korraliku eesmärkide vormistamisega vaeva näha. Ometi oli Reformierakonnal ja sotsidel võimalus panna maha märk, mis paneks endast ka hiljem rääkima ning oleks moraalseks majakaks ja eetiliseks mõõdupuuks Ratase valitsuse sammude hindamisel. Praegu jääb aga mulje, et isegi nõrgaks ja ebamääraseks peetav Ratase koalitsioonileping teeb Kallase seisukohtadele pika puuga ära. 

Kahju, kui opositsioon juba eos alla annab. Et saab ka teistmoodi läheneda, ilmneb Eesti 200 poolt uuele valitsusele arenguhüppeks vajaliku 12 sammu esitamisest. Nende pakutuga võib ka mitte nõustuda, kuid ükskõiksust ja mõttelaiskust Kristina Kallase meeskonnale küll ette ei heita ei saa. Ses valguses on kahju, et see ärksam jõud riigikogust napilt välja jäi.

Kaja Kallase tegemiste põhjal näeme aga peatselt, kes meil on tekkimas mugavusopositsioon, kes võtab Ratase võimulolekut kui paratamatust.