Kommentaar

Taavi Libe | Kõik sõltub vaatepunktist (3)

Taavi Libe, „Vikerhommiku” saatejuht, 14. aprill 2019, 17:55
 Teet Malsroos
Sarnaselt tuhandete eestlastega käisin vaatamas suurejoonelist dokumentaalfilmi rallisõitjast Ott Tänakust. Kuna Tänaku karjääri tõusud ja mõõnad on minule kui endisele spordiajakirjanikule tulise rauaga ajukurdudesse vajutatud ning need arvustused, mida enne filmi vaatamist lugema sattusin, suhtusid teosesse pigem reserveeritult, siis sammusin kinosaali pigem leigete ootustega.

Tegelikult vaatas mulle ekraanilt vastu visuaalselt ja dramaturgiliselt võimas spordifilm, mis tõi paaris kohas ka vee silma. Eesti kultuuriajaloos võib Vargamäe Krõõda surma ja Ott Tänaku rehvilõhkumise 2016. aasta Poola ralli eelviimasel kiiruskatsel vist ühele pulgale seada. Kui neid lugusid õigesti jutustada, siis on mõlemad ikka põrgulikult emotsionaalsed ja valusad.

Ilmutus või keskkonnakahju

Kinost väljudes tundsin rõõmu, et tempokas ja inimlik film teeb ka spordikaugematele inimestele selgeks, millist emotsioonide virvarri ja dramaturgiat tippsport endast kujutab. Tegemist pole kaugeltki tühmide jändrike higistamise ja ähkimisega, nagu nii mõnigi kipub ekslikult arvama. Kiiresti langeski mu jahisaagiks esimene tuttav, kes spordist pole kunagi lugu pidanud, aga oli Tänaku filmi siiski üle kaenud.

Minu energiast pulbitsevale küsitlusele, et mida ta pärast filmi nägemist Tänakust, autorallist ja tippspordist arvab, maigutas ta suud ning sõnas napilt, et see on ikka jube, kui palju keskkonnakahju see spordiala tekitab. Mul jäi suu lahti. Ei mingit ilmutust. Valusatest kaotustest õppimise ja suurte võitudeni jõudmise asemel oli mu kamraad märganud ainult tossu ja müra, mida autod tekitavad ning ebamõistlikult palju kütust ja vidinaid, mis kulub rallil osalemiseks ja selle korraldamiseks.

Rehmasin selle kommentaari peale käega, ütlesin paar krõbedamat sõna ja tulin tulema. Mis sellisega üldse rääkida? Alles hiljem hakkasin põhjalikumalt mõtlema, et tegelikult oli tema jutus iva olemas. Olen ju minagi prügi sorteerinud või jätnud poest kilekoti ostmata ja teinud muid mugavustsoonist väljumist nõudvaid liigutusi ning ikka selleks, et koduplaneeti pisut vähem koormata.

Ja siis tekitavad nemad seal Korsika ja Sardiinia saarel või Jyväskülä metsade vahel oma põristamisega kamba peale ühe minuti jooksul nii palju saastet, et mina võin pool elu autoga sõitmise asemel jalgsi tööle patseerida, aga ikka ei suuda tekitatud kahju korvata. Sellisest perspektiivist polnud ma senise kolmekümne eluaasta jooksul autorallile mõelnudki.

Kes läheb lauta?

Viimasel ajal tundub päris tihti, et lihtsam on käega rehmata, paar krõbedamat sõna öelda ja minema marssida ning mitte nähtusi teiste külgede pealt uurida. Mõned päevad tagasi tegi Eesti meediamaastikul kõvasti ilma üks Sakala artikkel, kus minu sünnikohast mitte väga kaugel asuva Mangeni PM tegevjuht Meelis Venno selgitas, et tulevane siseminister Mart Helme ei tunne Eesti elu, kui Ukraina tööjõudu Eesti majanduse hukatuseks tituleerib ning väidab, et ettevõtjad, kes ei suuda kohapealt piisavalt tööjõudu leida, on lihtsalt viletsad otsijad.

Erinevalt Vennost ma tulevase valitsuse ainsale pensionieas ministrile nii karmi saatust ei sooviks, et ta füüsiliselt väga koormavat laudatööd peaks minema katsetama, kuid mõne põllumajandusettevõtte personalijuhi ametiposti võiks ta paar nädalat katsetada küll. Ehk näeb temagi välistööjõu kaasamist sellisest vaatepunktist, mida talupidajad juba aastaid kirjeldanud on ning millest juba sisuliselt igas teises Maalehes põhjalik artikkel ilmub - üks nukram kui teine.

Või võtame lubaduste andmise. Tundub, et nii mõnigi poliitik suudabki valimislubadusi näha ainult pokkeriblufi vaatepunktist. Kui õnnestub oponendid ja valijad üle bluffida, siis võib rõõmsa näoga näidata väärtusetut kaardirida ning käsi laiutada. Mida muud saab järeldada koalitsioonileppest, kust sisuliselt kõik valimiste eel välja käidud numbrid on kadunud ning asendunud üldsõnalise jutumulinaga? Ning kui samaaegselt endise ja tulevase peaministri toolil istuv Jüri Ratas sõnab Maalehele antud intervjuus, et valimislubaduste täitmiseks tänavu eelarves raha pole.

Selle konksu võiks alla neelata, kui mingi suurejoonelise äparduse tõttu oleks peaministrikandidaadi rolli kerkinud vandenõukuningas Hando Tõnumaa, kes lubas oma isiklikus valimisprogrammis eestlase 2020.aastal kuule lähetada. Riigivalitsemisest valgusaastate kaugusel asuv Tõnumaa oleks sellisel juhul tõesti võinud rumala näoga kukalt kratsida ning üllatuda, et Eesti eelarvetabelisse ei mahugi ühe pisikese kuumissiooni reake. Ametis oleva peaministri puhul mõjuvad sellised avaldused pentsikult.

Laias laastus pole teha enam midagi. Valija poole on käega rehmatud ning valitsus kokku pandud. Ehk hiljem kodus järele mõeldes hakkab peaminister kolleegidega asju teisestki perspektiivist nägema. Aga vahepealse aja jooksul jääb valija aina enam oma vaatepunkti kinni: poliitikud ei tea Eesti elust midagi ning loobivad lubadusi vaid suusoojaks.

3 KOMMENTAARI

s
:) 15. aprill 2019, 09:16
see nsvl komsomol kes siin oma kirjutustega üritab sõna võtta võivad koos kerstiga stilisti juurde minna
o
Orjatöö 14. aprill 2019, 22:48
Pühap õhtuses AK-s sellise firma juht nagu Kindel Käsi rääkis väga halvaks -panevalt, et mõelda vaid, Eesti inimene tahab laulupeole, kui temal on vaj...
(loe edasi)
Loe kõiki (3)

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee