Kommentaar

Jaanus Järs | Lubadused, kärped ja kriis (1)

Jaanus Järs, Luua, 12. aprill 2019, 17:24
Nii mõnigi armas kaaskodanik on muutunud pisut murelikuks – mis saab kõikidest nendest lubadustest, mis meile enne valimisi anti? Püüan teid lohutada ja naeratan nagu kevadine päike raagus leppade vahelt – ärge muretsege, ärge murdke asjata pead, sest nende lubadustega ei juhtu midagi halba. Lubadused on nagu Raadivere kruus. See laotati libeda lootusetuse vastu maha ja pühitakse lootuste sulamise järel jälle kuhjadesse kokku. Näidake üles hoolivust ja kodanikuaktiivsust ja leidke kohad, kuhu lubadused ladustada, et neid hiljem taaskasutada.

Lubadusi on võimalik kasutada väljendusoskuse arendamisel, lihaste ja neuronite treenimisel, loodusega suhtlemisel. Ütleb ju vanasõnagi: laps õpib mängides, poliitik lubades, valija mitte iialgi. Lubadused on kunstivorm, keeleharjutus keeleaastal, aastamärkide muster, ilmapuu süü.

Lubaduste vilkumine teeb elu huvitavaks. Kaua sa muidu jaksaksid õhtuti Bondi, tädi Almat ja X-mehi vaadata? Midagi peab veel olema! Lahked lubadused, kurjad lubadused, ohtlikud lubadused on omavahel võrdsed ning närvisüsteemile erineval moel vajalikud. Tähtis on andmise ja saamise rõõm.

Võtame vaestelt, aga rikastele ei anna

Lapsepõlves oli raamat „Peep ja sõnad“, Eno Raua kirjutatud. Ma ei mäleta enam, kas seal selgitati vanasõna: „Pill tuleb pika ilu peale.“ Kui jah, siis võis Peep lapsikult arvata, et kui hiljuti ilusat valimispidu peeti, siis antakse praegugi sama lõbusaid tasuta kontserte ning jagatakse pastakaid. Aga vahepeal pikemaks sirgunud Peep teab, et eesti keele seletavas sõnaraamatus tähendab pill ka nutujoru. Ehk moodsama aja kõnepruugis: „Kärped tulevad suurte lubaduste peale.“

Selline mõte tuli pähe, kui kuulasin Vikerraadios kõnelemas meie hooliva häälega peaministrit, rahva isa, kelle järgi me Kasahstani eeskujul oleme nimetanud Jüri asula. Ning kui seda kordas raadios ka rahva ema, majandusminister Kadri, kellele me oleme kalendris eraldi päeva pühendanud, muutusin ettevaatlikuks.

Kiiruga avasin Õhtulehe, et vihjetele kuulujuttudest kinnitust saada. Tõepoolest, sahistatakse, et riigieelarvesse on 130 miljonit eurot laekumata.

Raha pole, küllap tuleb siis millestki loobuda, paar sellist kogemust vabas Eestis on ju olemas. Ning siis tuli mulle suurepärane mõte, kuidas meie rahva keskele tekkima hakkav lõhe kinni kleepida ja ühtsena edasi minna. Teate ju, et kaks sõsarparteid, Reformierakond ja Keskerakond, läksid hiljuti 250 miljoni euro maksuraha pärast hullusti tülli. Jüri ütles koguni, et Kaja tahab selle raha vaestelt ära võtta, rikastele anda ja tema ei saa seda lubada. 130 miljonit on umbes pool 250st. Võtame selle raha vaestelt ära, aga rikastele ei anna! See vastuolu ületatud, saaks ju mõlemad valitsuses olla.

Seejärel asuks laiapõhjaline valitsus tööle, et lahendada küsimus, kas naistearstid rikuvad Hippokratese vannet või mitte. Siingi on võimalik kompromiss. Naistearstid võiksid vanduda Imhotepi nimel. See oli kuulus Egiptuse arst, kes kuulutati hiljem jumalaks. Ta kaevas kanaleid, ehitas püramiide, palsameeris, lennutas päid ja tegi muidki kärpeid. Peaks ka EKRE-le sobima.

Ja palun ärge arvake, et ma tahan ülejäänud kahte parteid opositsiooni jätta! Püha Martin, suuremeelne ja jumalakartlik nagu ta on, võtaks sotsid kindlasti kampa, kui nad ilusasti paluvad. Ja Isamaa on nagunii igavene. Head kärpimist!

Millises kriisis ma tahaksin elada?

Samal ajal hakati mitmel pool rääkima kriisist. Neid on erinevaid: ökoloogiline kriis, demokraatia kriis, tõe kriis, põgenike kriis. Kriisi küüsis võib olla pantvang, kirjanik, isegi tavaline joodik. Millist neist mõtles kõrgeltarenenud maavälise tsivilisatsiooni esindaja Ansip oma kuulsas 2009. aasta lauses „Kui see oli kriis, siis ainult sellises kriisis ma elada tahaksingi.“? Asusin asja lähemalt selgitama.

Ansip rääkis majanduskriisidest. Tuntuim neist on USA 1929. aasta börsikriis ja sellele järgnenud suur depressioon. Viljahinnad langesid, Fordi veoautod sõitsid konveierilt otse prügimäele ja onu Sami lellepoeg lasi võlgadesse vajudes endale kuuli pähe. Viina ei lubanud riik üldse müüa! Hirmus aeg!

Aga looduses on asjadel kombeks maheneda. Haiguse läbipõdemine tekitab immuunsuse, parasiidid ei tapa oma peremeest ja poliitikud teevad riigieelarvesse vajalikud kärped. Turu nõudlus langeb ja tõuseb hiljem jälle. Äkki piisab, kui järgmisel aastal jätame ära ühe varem plaanitud kahest soojamaareisist?

Vaatasin ERRi uudiseid ja oma meilikasti. Siseministeerium rääkis sellisest kriisist, kui tunniks, päevaks või nädalaks lähevad ära internet ja elekter, pangaautomaadid ei tööta, vesi tõuseb, puud kukuvad ja autod jäävad lumehange kinni. Selleks puhuks soovitatakse varuda kuivaineid, puhast joogivett, patareisid ja summake sularaha sellest, mis veel alles.

Kas asjad on tõesti nii hullud? Mina mõtlesin, et puudu on vaid 130 miljonit ja teine pensionisammas kidub. Peaksin poodi jooksma, saab veel tikke ja soola krabada! Kus on mu voodriga botikud?

Jätsin siiski lingile vajutamata. Ukselingile. Kaev mul on, kartulid on keldris, moosid riiulil. Päikesepaneele veel ei ole, aga küttepuud on enamasti juba kuuri veetud. Saan hakkama! Möödunud talvel oli päevi, kui Eesti Energia neli korda päevas teatas, et elektrivarustus on taastatud, olen harjunud juba. Ligimesearmastusest aitaksin ka linlasi. Majas on mul kuus tuba. Ühes oleksime armsa abikaasaga kahekesi, teistesse võtaksin viis hädasolijat soost ja vanusest hoolimata. Kui aga oleks võimalus valida, võtaksin ühe igast parlamendiparteist. Pärast veeuputust või kriisi saaks niimoodi kehtiva riigikorra taastada.

Vikerraadio küsis kuulajatelt, mida nemad kriisi ajal kõige hullemaks peavad. Kodanikud ütlesid, et hull on see, kui oled paneelmaja esimesel korrusel, elekter on ära ning üheksandalt korruselt mööda torusid aina tuleb ja tuleb. Aga seda on ehk võimalik ühisel jõul muuta? Ülemised hoiavad end natuke tagasi ja ei lase alamatele nii palju pähe. Oleks puhtam ja kuivem tunne. Siis ehk tahaksin ka mina sellises kriisis elada. Lubate seda?

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee