Kommentaar

Mart Soidro | President läheb Moskvasse (5)

Mart Soidro, literaat, 11. aprill 2019, 18:55
Kui kõik läheb plaanipäraselt, sõidab president Kersti Kaljulaid 18. aprillil töövisiidile Moskvasse. Avab renoveeritud saatkonnahoone ja kohtub Vladimir Putiniga.

„Putin esindab Venemaa rahvast, kelle ajud võivad olla küll pestud, kuid kes hääletas valimistel Putini poolt. Kaljulaid aga on riigikogu lahkunud koosseisu volitustega ametnik,“ teatas seepeale Postimehe aasta arvamusliider Ivan Makarov (9.04.2009). 

Seega on pärast riigikogu valimistulemuste väljakuulutamist meil nüüd Makarovi määratluse järgi lisaks presidendile veel terve rida „lahkunud koosseisu volitustega ametnikke“. Palju õnne, õiguskantsler Ülle Madise! Tugev käepigistus, riigikohtu esimees Villu Kõve! Kolm lõtva tulpi, nukker naeratus ja tort, Eesti Panga nõukogu esimees Mart Laar! Edu uue töökoha otsingul, riigikontrolör Janar Holm! Ja lõpetuseks: kõik ametid on head, vali, millist tahad, kaitseväe juhataja Martin Herem!

Rahu, ainult rahu!

Pruukis vaid EKRE-l saada uues riigikogus 7 mandaadi asemel 19 (muus osas ei muutunud ju suurt midagi), ning kohe hakati süvariigi kõigisse varasematesse õigusaktidesse ja otsustesse suhtuma teatava reservatsiooni või isegi umbusuga.

Ma ei oleks pööranud Makarovi kummalisele tõdemusele nii suurt tähelepanu, kui sarnaste seisukohtadega poleks esinenud ka uues riigikogus opositsiooni jäävad poliitikud. Näiteks eelmise koosseisu väliskomisjoni esimehe Marko Mihkelsoni jaoks tuli presidendi töövisiit Moskvasse mõneti tühjalt kohalt. Millist valitsust ja milliseid seisukohti läheb president Moskvasse esindama, küsis paaril korral ministriportfellist napilt ilma jäänud Mihkelson kahtlustavalt. 

Tuletame siis elus palju kannapöördeid teinud veteranpoliitikule meelde, et vähemasti Eesti välis- ja julgeolekupoliitika põhialused pole muutunud ühegi valitsuse ajal. Hoolimata sellest, kas Mihkelson oli parasjagu koalitsioonis või opositsioonis. Või hoopis aknaalune riigikogus.

Mihkelsonile sekundeeris Marina Kaljurand, kelle arvates pole Eesti presidendile kohane minna riiki, kellega meil puudub heanaaberlik suhe ja igapäevane välispoliitiline koostöö. 

Teda ei ole sinna kutsutud ja minu teada pole tal kokku lepitud kohtumisi, ütles Kaljurand eelmisel teisipäeval, kui oli veel teadmata, et Vene pool valmistab presidentide kohtumist ette.

Aga mida siis teha? Loodaval koalitsioonil on leping Ühtse Venemaaga olemas. Tõsi, vaid koalitsiooni ühel osapoolel, kuid see-eest kõige suuremal. Aga sellest hoolimata on mõistlikum rääkida, isegi siis, kui on ette teada, et olulistes küsimustes on naabritel väga tugevad eriarvamused. Pealegi on meie read hõredad. Vastne riigikogu esimees Henn Põlluaas sai ju 2018. aasta juunis Venemaale sissesõidukeelu. Kas tema nimi on ka pärast ametikõrgendust „russofoobide“ nimekirjas, pole esialgu teada.

Ühte julgen ennustada: presidentide pressiesindajate Dmitri Peskovi ja Taavi Linnamäe kohtumise järgsed pressiteated saavad olema küllaltki erinevad. Ja mis selles halba on, kui kumbki pool näeb kohtumist omast vaatevinklist.

Siinkohal meenuvad mulle Eesti ja Venemaa kaks varasemat tippkohtumist, mis toimusid 1939. ja 1994. aastal. Ametlik ajalookäsitlus on neid lahanud piisava põhjalikkusega, aga alati on osavõtjate hulgas ka neid, kes näevad asju oma mätta otsast.

Ivan Orav ja Mart Helme

Ivan Orava mälestustes „Minevik kui helesinised mäed“ (2008) pole võimalik tuvastada, kuidas sattus vana sepp kohtumisele Nõukogude Liidu liidrite Jossif Stalini ja Vjatšeslav Molotoviga. Ametlikku delegatsiooni kuulusid ju Karl Selter, Jüri Uluots, August Rei ja Ants Piip.

Mart Helme, kes oli 1994. aasta juulileppe sõlmimise ajal välisministeeriumi SRÜ ja Kesk-Euroopa büroo juhataja, tunnistab aga oma raamatus „Kremli tähtede all“ (2002), et lennujaamas võttis Lennart Meri tal küünarnukist kinni ja teatas vaikselt: „Tuled Kremlisse kirjutama!“.

1939. aasta septembris oli segadust rohkem. Nimelt tuli professor Jüri Uluots hajameelsusest Balti jaama pidžaamas ja kõigil oli tuju sant. Mida teha? Väljapääsu leidis tollane Moskva suursaadik August Rei: „Pohhui. Venemaal elas üks luuletaja, kes kandis rinnataskus porgandit.“

Mis sai edasi? Mõlema kohtumise algus oli jäine. „Teie, härra president, olete mind petnud,“ ütles Jeltsin valju, peaaegu kärkiva häälega.

Stalin ja Molotov ei öelnud 65 aastat varem esialgu midagi, „lösutasid laiades tugitoolides, Kalinin käis siidist sukkades nende taga ja lehvitas tuult.“

Lepingutele allakirjutamine ei läinud kummalgi korral libedalt.

1939. aasta kohtumisel tekkis tõrge siis, kui allkirja andmise järg jõudis Ants Piibuni. „Teie olete tulnud vist siia nalja tegema,“ vangutas Molotov pead. „Miks te tähtsale dokumendile „Piip“ kirjutate? Kas te „Tuut“ ei taha kirjutada?“

„Või „Sulpsti“?“ ironiseeris ka Stalin.

Olukord rahunes pärast seda, kui Piip võttis sule ja kirjutas: „Mustikas.“

65 aastat hiljem tekkis aga ootamatu tõrge peolauas Jeltsinile prae serveerimisega. Kui see lauale toodi, põrnitses Jeltsin taldrikul olevat lihatükki ja käratas siis: „Kus pekk on? Miks sellel kotletil (millegipärast nimetas ta šnitslit kotletiks) pekki pole! Viige ära ja tooge mulle uus!“

Mida öelda kokkuvõtteks? Loodan, et meie presidenti ootab ees meeldejääv kohtumine Venemaa liidriga. Jätkugu vaid asjaosalistel teravat sulge selle talletamisel järeltulevatele põlvedele!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee