Eesti uudised

Lugu ilmus esimest korda Õhtulehes 11.04.2019

MURRANG TÖÖTURUL: tingimusi seab tööotsija (46)

Verni Leivak, Naisteleht , 4. november 2019 07:01
PEAMINE ON PALK: „Tee mis tahad, aga esikohal on palk,“ ütleb tööportaali cv.ee turundusjuht Maris Viires. Samas üllatas teda, et nii mõnigi uuringus osaleja on valmis töökohta vahetama vingemapoolse telefoni või kogu meeskonnale kingitava soojamaareisi nimel. Foto: Tiit Tamme
Eestis pole tööpuudus kunagi nii madalal olnud kui praegu ning seepärast püüavad just tööandjad atraktiivsed olla, ütleb tööportaali cv.ee turundusjuht Maris Viires. „Kui varem ütles tööandja: olen siin, tule!, siis nüüd ütleb tööotsija: olen siin, tee pakkumine!“ 

Vähe sellest, igast neljast töötajast kolm on avatud uutele pakkumistele. Tööportaali tellitud uuringust selgus, et peaaegu 70 protsenti tööl käivatest inimestest sirvib aeg-ajalt tööportaale – kuus korra ikka. Pakkumised vaadatakse üle, aga tööle kandideerimiseks ei pruugi asi veel minna. Keskmiselt veeretab inimene töökoha vahetuse plaane kaks aastat, enne kui konkreetsete tegudeni jõuab. Erandiks on siinkohal vanemaealised, kes tunnistavad, et töö pole huvitav ega motiveeri neid millegagi, kuid samas nad lahkuda ka ei soovi.

Põhjus tööportaalidel silma peal hoida on lihtne – kuigi tööhõive on kõrge, pole inimesed oma tööga, eeskätt palgaga sugugi rahul. Eelmise aasta lõpul toimunud uuringus toodi välja peamiselt kolm uue töö otsimise põhjust: madal palk, igav töö ja arenguvõimaluste puudumine.

Võib-olla veel mitte väga kauges minevikus leidis tööandja, et tasuta joogivesi, tee ja kohv või kompensatsioon mobiiltelefoni arve maksmisel on suur asi. Mõni tööandja pidavat ka suve- või talvepäevade korraldamist suureks boonuseks. „Inimeste jaoks pole need enam absoluutselt olulised, sellistes töökohtades on kaadrivoolavus endiselt suur,“ kinnitab Maris Viires, et tänapäeval ei meelita nende hüvedega enam kedagi.

„Tee mis tahad, aga esikohal on palk. Üsna paljud vastajad teatasid, et nende palk pole kuue või isegi kümne aasta jooksul muutunud,“ tähendab Viires. „Väga oluline on töötajatele ka tööaja paindlikkus – jah, tootmises ei saa seda aktuaalseks pidada, kuid eeskätt noortele on see ülioluline. Ning muidugi eneseareng – reeglina tahavad inimesed ühes ja samas organisatsioonis püsida ning tunnetada, et teda hoitakse ja toetatakse. Nii kui töö muutub rutiinseks, väsitakse sellest ära ja see on juba inimloomuses nii.“

Siinkohal olgu märgitud, et kõnealuses uuringus osales üle 800 peamiselt 25–50aastase inimese ja pooled neist olid seotud kaubandussektori, tootmise, tööstuse, meditsiini- või haridusvaldkonnaga. 

Muu hulgas uuriti, kus inimesed tööd otsivad – see huvitab eriti tööandjaid, et teaks, kuhu kuulutusi panna. Endiselt sukeldub tööotsijale esmalt tööportaalides pakutavasse, teisele kohale jääb sotsiaalmeedia, eriti Facebook, ning alles kolmandana uuritakse töövõimalusi sõpradelt ja tuttavatelt. Viiresele üllatuseks on inimestele endiselt oluline infoallikas ka ajaleht, mis kinnitab, et harjumus paberlehte lehitseda pole kuhugi kadunud, kuigi tööpakkumisi seal palju just pole. Samas on šanss töötajat lehe kaudu leida seda suurem. Televisioonireklaami peavad tööandjad liiga kalliks. 

Töökuulutused kolivad YouTube'i?

Senisest palju julgemini võiksid firmad endale töötajaid otsida YouTube'i kaudu. „Kümne aasta pärast on see tõenäoliselt kanaliks number üks,“ oletab ta. „Kasvav põlvkond veedab ju põhiliselt aega nutiseadmes, istudes kus – ikka YouTube'is.“

Uuring kinnitas, et lojaalsus niigi väikest palka maksvale tööandjale on madal ehk töökoha vahetamiseks piisab tihti vaid pisut suuremast palgast. Samas oli üllatav tõik, et nii mõnigi on valmis töökohta vahetama vingemapoolse telefoni või kogu meeskonnale kingitava soojamaareisi nimel. 

Kui mõnelegi kontorirotile võivad tasuta sportimisvõimalused väga ahvatlevalt kõlada, siis füüsilise või liinitöö tegijaid, kes on pärast päevatööd niigi väsinud, need üldjuhul ei huvita. 

Ei taha olla elu orjad         

Viirese sõnul on noor põlvkond hoopis teist masti kui nende vanemad. Selle asemel, et lasta end lihtsalt lükata-tõugata, esitavad nad „miks“-küsimusi. Et miks peab just nii tegema ja miks mitte teisiti, miks peab nii palju vaeva nägema, kui võib-olla saab sootuks lihtsamalt? „Nad keelduvad olemast elu orjad,“ sõnab Viires. „Peaaegu sunniviisiliselt ja hambad ristis ei taheta midagi teha, samas pole neile ka tööandja lubatud lisapuhkus sugugi atraktiivne pakkumine. Vanematele inimestele, keda mina nimetan töörügajateks, aga küll.“

Seega: bossiks on saanud tööotsija, mitte tööandja. Viimastest on sageli saanud turundajad, kes näitavad kampaaniates õnnelikke ja rahulolevaid töötajaid, aga mitte nende tehtavat tööd. „Üldiselt on toimunud väga suur mõttelaadi muutus,“ sedastab Viires. „Kui varem ütles tööandja: olen siin, tule!, siis nüüd ütleb tööotsija: olen siin, tee pakkumine!“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee