Kommentaar

Alo Malt | Miks on valija väsinud? (1)

Alo Malt, õpetaja Luksemburgis, 9. aprill 2019, 18:33
 ALDO LUUD
Püüan järgnevas tuua valija vaatenurgast mõned põhjused, miks valimisaktiivsus jäi selliseks, nagu ta jäi, ja miks äsjased valimistulemused on sellised, nagu nad on.

Esmalt valikute piiratus või sarnasus, mitte vähesus. Kirjutasin neli aastat tagasi (Postimees, 09.02.2015) enne riigikogu valimisi järgmist: „Kes on Valijakompassiga (äärmiselt tänuväärne veebirakendus!) tuttav, teab kindlasti, et meie poliitilisel maastikul valitseb tühjus konservatiivse vasakpoolsuse sektoris. Ruumi oleks vist veel ühele, moraali ja eetikat ning kodanike võrdsust väärtustavale erakonnale.“

Nüüd, neli aastat hiljem on olukord täpselt sama: vasakpoolsed erakonnad on paljude valijate jaoks liiga liberaalsed ning konservatiivsed erakonnad jällegi liiga parempoolsed. Sotsiaaldemokraatide soov traditsioonilisi ühiskondlikke institutsioone uuesti defineerida või parempoolsete pooldav suhtumine ühiskondlikku kihistumisse on vaid paar näidet suundumustest, mis sotsiaalselt konservatiivsete ja majanduslikult vasakpoolsete vaadetega kodanike jaoks ei sobi.

Olukorda parandaks ehk see, kui erakonna registreerimiseks nõutav liikmete arv, mida mõne aja eest küll langetati, oleks veelgi väiksem ja valimiskünnis madalam. Muidugi peavad võimalike uute parteide asutajad mõtlema, missuguseid erakondi meie poliitikamaastikule veel vaja oleks, et need ei dubleeriks juba olemasolevaid. Mujal Euroopas näiteks paigutuvad ülalmainitud sektorisse – vähemalt nime poolest – kristlikud demokraadid, kuid Eestis on sõna „kristlik“ justkui härjale punase rätiku näitamine.

Edukultus ja usaldamatus

Eesti riigi edu pole väga paljude eestimaalasteni jõudnud – seda on tunnistanud vist kõik meie erakonnad. See omakorda põhjustab inimestes väsimust, tüdimust ja riigist võõrandumist.  Aga mitte ainult see. Parasjagu võimul olevate erakondade poliitikud on pidevalt korranud mantraid sellest, kui edukad me oleme ja kui edukaks me veel tulevikus saame. Esiteks on see vastuolus paljude eestimaalaste argireaalsusega ning teiseks lihtsalt tüütu.

Tänapäeva maailmas on niigi konkurentsi ülearu palju, milleks siis kannustada inimesi üha rohkem ja paremini töötama selle nimel, et Eesti tõuseks mingis riikide pingereas paari koha võrra või – halleluuja! – jõuaks koguni esikolmikusse!? Olgem ausad, kellele seda õieti vaja on? Võib-olla poliitikutele Brüsselis eputamiseks? Olen uhke, et olen eestlane, kui Eestimaal on kõigil (kodanikel ja mittekodanikel) õnn ja rõõm elada. Kui see õnn ja rõõm ka väljapoole paistab, siis on juba väga hästi. Vastasel juhul on nagu PISA uuringutes: Eesti õpilaste tulemused on küll suurepärased, ent koolirõõm olematu.

Usaldamatuse õhkkond on samuti väga väsitav: valijad on tüdinud pidevatest korruptsiooniskandaalidest, mis mitmeid võimuerakondi on saatnud. Poliitikud omakorda ei usalda rahvast: presidendi otsevalimisest ja rahvahääletuse lihtsustamisest, ammugi siis otsedemokraatia laialdasemast rakendamisest ei taheta eriti kuulda ega rääkida.

Võõrandumine

See on teadagi moesõna, mida mõistetakse kahesuunalisena: kodanikud kaugenevad riigist ja poliitikutest ning poliitikud kaugenevad rahvast. Vastastikuse võõrandumise põhjusi (ja tagajärgi) tuleb otsida muuhulgas eelmisest lõigust: elatakse justkui eri maailmades.

Süvitsi minnes võib aga kõige selle taga aimata väärtuste konflikti. Meie poliitikud oleks justkui unustanud, et laulva revolutsiooni ajal olid eestlased iseseisvuse saavutamise nimel valmis kasvõi kartulikoori sööma. Selleks ollakse valmis ka nüüd, iseseisvuse säilitamise nimel! Patriotismi ei saa heaolupräänikuga uinutada! Nii ei suudagi mõned poliitikud ja „arvamusdiilerid“ mõista, et paljude eestlaste jaoks on põhiseaduslikud aated – oma rahvus, keel ja riik – endiselt olulisemad kui mistahes majanduslikud hüved või argumendid.

Poliitikute süüdimatud eksimused sõnavalikul aitavad samuti võõrandumisele ja ühiskonna lõhestumisele kaasa. Paindumatus, ülbus ja ebaviisakus (näiteks nn punaste joonte tõmbamine enne läbirääkimisi või mõne parlamendierakonna nimetamine täitevvõimu teostamiseks täiesti kõlbmatuks) ei ole kindlasti omadused, mille abil ehitada sidusat ühiskonda.

Õnneks leidub ka positiivseid näiteid. Väga tore oli valimisööl lugeda Järva Teatajast ühe sageli kaunis reljeefselt väljenduva poliitiku sõnu, et tal on „tänu ja alandlikkuse tunne“. Tema valijatel oli kindlasti veelgi meeldivam taolist tagasisidet saada.

Võõrandumisega seoses on mõtlemapanev ka fakt, et üldine valimisaktiivsus pole e-hääletajate protsendi kasvades sugugi suurenenud, vaid hoopis kahanenud (Kätlin Konstabel „Mugavusega ei saa meelitada inimesi valimisõigust hindama“ – Tartu Postimees, 08.03.2019). E-hääletamine on nagu e-raamat: lihtne reisile kaasa võtta, aga paberraamatuga võrdlust ei kannata, sest viimasest saadavad emotsioonid ja aistingud on kordades tugevamad. Pean tunnistama, et Eestist eemal viibides olen valimisteks mitmel korral spetsiaalselt koju sõitnud, et olla kohal, olla koos, olla kaasas! Internetis hääletades mul sellist pidupäevameeleolu ja ühtekuuluvustunnet lihtsalt ei teki ning side oma riigiga saab valimisjaoskonnas alati tugevama kinnituse.

„Ja mõisnikkude kurjus, see rõhub rängaste“ – need rahvaliku laulu „See Vene riigi säädus“ sõnad kirjeldavad päris hästi emotsioone, mida nn poliitilise eliidi suhtes sageli tuntakse. Poliitikud omakorda kipuvad unustama, tänu kellele nad end eliidiks pidada saavad. Eliit ei ole midagi aprioorset, vaid eksisteerib ainult ühiskondliku kokkuleppe tõttu. Rahvas võib millalgi otsustada, et mitte kedagi endi hulgast enam eliidiks ei nimetata. Tegelikult tundubki, et eestlastel on selle sõna suhtes juba tekkinud kerge allergia. Nii et ühe noorpoliitiku jutt järgneva nelja aasta jooksul „uue poliitilise eliidi“ kasvatamisest võib mõjuda ärritavalt parempoolsena.

Kulunud loosungid

Tänavune valimiskampaania olevat olnud igav. Valimistejärgne aeg on küll sootuks teistsugune: tavapärase, enamasti siiski väljapeetud poliitilise debati asemel on seekord maad võtnud skisofreeniline vastandamine. Konkurente nüpeldatakse sellise hooga, nagu jätkuks valimisvõitlus veel ka pärast valimisi. Aga paljud loosungid, mida valimisreklaamides kasutati, olid tõepoolest igavad ja kulunud. Vilja Kiisler juhtis sellele tähelepanu juba sügisel, kohe pärast nende avaldamist (PM, 22.10.2018). Lisaks oli mõni „sõjahüüd“ ka ebaõnnestunult sõnastatud. Tuletame parlamendierakondade valimisloosungid tähestikulises järjekorras veel korraks meelde.

„Eesti eest“ – see paljukasutatud sõnapaar sobiks pigem Vabadussõja kaevikutesse või iseseisvuspäeva klaasikõlistamist saatma.

„Igaüks loeb“ – iseenesest positiivne sõnum, kuid erinevates seostes ja olukordades juba korduvalt kuuldud-nähtud.

„Isamaa on igavene“ – uudne, ent pisut õõnes sõnastus. Lisaks tekitas kahemõttelisuse, kas esimene sõna tähendab Eestit või suurustavat erakonda ennast.

„Parem tulevik“ – ei mäletagi enam, mida kõike on see erakond paremana lubanud. Püüd esimest sõna oma (parempoolsuse) kaubamärgina esitleda on igatahes juba ammune. Palun, kas paremat olevikku ei saaks?

„Õiglane riik kõigile“ – sõnastuselt parim ja ka idee kõnetas ilmselt päris paljusid üsna otseselt, aga paraku on erakond pealinnas ja riigis võimul oleku aegadel suutnud esimest sõna kõvasti devalveerida…

Vastupidi, hästi kasvatatud inimene ulatab käe ja aitab ta jalule. Umbes sama käitumusliku loogika järgi võisid saada endale lisahääli erakonnad, keda konkurendid kõige rohkem materdasid, sopaga üle kallasid ja demoniseerisid. Lisaks on tõenäoline, et eestlastel (ja teistel endise idabloki rahvastel) on eriline, teravdatud propagandataju ning täielik tülgastus igasuguse ajupesu vastu. Nii võis mõnigi valija maailmavaatest sõltumata otsustada vähem demagoogilise erakonna ja/või kandidaadi kasuks. Ja muidugi võis ohjeldamatu poolt- ja vastupropaganda ning demagoogia mõne valija hääle sootuks koju jätta.

Valimisjärgses infotulvas tõdes leheveergudel keegi – kahjuks ei leia enam, kes – väga tabavalt: kõik erakonnad ja kandidaadid peaksid arvestama sellega, et neile mitte antud hääli oli kokkuvõttes igal juhul kordades rohkem kui poolthääli. See võiks poliitikuile olla päris tõhus ravim üleolevuse ja ilmeksimatuse vastu.

Valijad aga jäägu ka järgmistel valimistel ikka truuks oma põhimõtetele ja südametunnistusele.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee