Kõneluste laua tagant välja jäänud erakondadele ja nende toetajatele oleks see lepe oma sisust olenemata olnud sisutühi ja visioonitu dokument, mis heal juhul vaid hoiab alles, aga ei arenda edasi eelmiste valitsuste poolt üles ehitatud edukat ja üldjoontes hästi toimivat Eestit. Hetkepoliitika loogika ei luba teistsugust seisukohta võtta. Selles leppes peab kõik olema mitte rohkem kui keskpärane, kuid parem oleks kui halb.
Koalitsioonipartnerite jaoks on see aga kompromiss Eesti riigi ja ühiskonna arengu jaoks kõige olulisemate seisukohtade vahel. Nende ja moodustatava valitsuse toetajate silmis on see lepe täielik vastand sellele, mida nende konkurendid ütlevad. Valitsemisprogramm, mis tahab eelisjärjekorras arendada turvalisust ja elamisväärset ühiskonda kõige laiemas tähenduses.
Heausklik ja eelarvamusteta kõrvaltvaataja ilmselt millestki väga šokeeritud ei oleks. Erakondade omavahelistest läbirääkimistest tuli välja just midagi sellist, mida valmisprogrammide põhjal võis eeldata, arvestades vajadust, et kolm erakonda peavad omavahel kokku leppima. Ta ei saaks aru, miks osad karjusid, et nüüd tuleb maailma lõpp, kui tegelikult tuli üpriski tavapärane koalitsioonilepe. Talle tundub lapsik parastada, et kellegi suurtest lubadustest jäid alles ainult nuditud versioonid, sest kompromisside tegemine on Eesti parlamentaarse demokraatia paratamatu osa.
Lepe ise on kirjutatud suuresti samas žanris nagu valmisprogrammid. Ta on loetelu konkreetsematest lubadustest ning üldisematest loosungitest. Me ei saa sealt terviklikku pilti sellest, kuhu see valitsus tahab Eestit viia, kuid suunda näeme küll. Ning lõppkokkuvõttes saavad määravaks teod, mitte sõnad. Valitsusel tuleb hakata tegelema poliitilise elu paratamatu ettenägematusega. Ta jääb püsima või laguneb nende tõttu või kiuste ning mitte selle pärast, mis koalitsioonilepingusse kirja sai või ei saanud.
Esil väärtusküsimused
Lubaduste ja tegevuste taustal, mis avalikkuses parimal juhul väga põgusat kajastust kaasa toovad, on leppes ka valik teemasid, mis päris kindlasti tekitavad oma elluviimise käigus kõrgendatud tähelepanu. Nendeks on ennekõike rahvaalgatus ja abielu.
Koalitsioonilepe näeb ette, et viiakse sisse uus rahvaalgatuse ja rahvahääletuse kord, mis võimaldab seaduseelnõusid rahva poolt vastu võtta või kohustada riigikogu eelnõusid lõpuni menetlema. Mõlema mehhanismi puhul on proovitud arvesse võtta seda, et neid protsesse ei saaks liiga kergekäeliselt alustada (25 000 või 50 000 toetusallkirja nõue) või et tulemused ei saaks olla napi võidu tõttu vaidlustatavad (seaduseelnõude puhul peab toetushääli olema 5% rohkem, põhiseaduse muutmise küsimustes 25% rohkem kui vastuhääli).
On väga üllatav, et presidendi otsevalimist ei ole leppes mainitud. Mitte ainult rahvahääletus ja -algatus, vaid ka presidendi otsevalimine on kaks teemat, mida Eesti valijaskond väga valdavas enamuses toetab ning poliitilised eliidid ise on pigem sellele vastu olnud. Olukorras, kus märgatav osa Eesti ühiskonnast tunneb, et poliitiline kurss või regionaalne ja majanduslik areng on olnud nendele sobimatus suunas, on pigem tervitatav taoliste teemade poliitiline tõstatamine. Nende elluviimiseni on ka parimal juhul pikk ja keeruline tee, kuid sellel tasub kõndida, et ühiskonnana need (veel kord) läbi mõelda ja arutada.
Teine märgiline moment koalitsioonileppes on abielu küsimus. Viimase nelja aasta jooksul on Eesti poliitika üheks võtmesõnaks saanud väärtused. Kuid samas on jäänud tunne, et ühiskond ja ka osad väärtuste nimel kõnelejad pole läbi seedinud seda, mida see mõiste tähendab või kust ja kuidas väärtused tulevad. See, mis on ühe poole jaoks väärtus, võib teise jaoks olla väärtuste puudumine ja vastupidi. Liiga tihti ja liiga kõrgelt kõlab sõnum, et sul võivad olla ükskõik millised väärtused juhul, kui nad on täpselt need samad väärtused, mis on minu enda väärtused. Eesti poliitikas on hakatud väärtustest rääkima, kuid jääb mulje, et see on vastumeelne ning ei kujutata ette, mida võiks tähendada see, et erinevate väärtustega inimesed elavad koos ühes väikeses Eestis.
Ettepanek kirjutada põhiseadusesse, et abielu on mehe ja naise vahel, annab väärtusdebatile kindlasti hoogu juurde. See annab võimaluse minna tagasi osade väärtuste ja õiguste allikate juurde. Läbi mõelda küsimused, et kuivõrd on tegemist poliitiliste otsustega või millegi olemuslikuga. Praeguseks enam kui pool sajandit tagasi alustasid ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon ja Euroopa inimõiguste konventsioon sellega, et just mehe ja naise õigus abielluda on üks inimõigustest. Neist esimene veel täiendavalt rõhutas, et perekond on ühiskonna üks fundamentaalne koostisosa. Paljud arvavad ka tänapäeval nii, kuid teiste jaoks on mehe, naise ja perekonna mõisted ning nendega seotud õigused oluliselt muutunud. Kui koalitsioonileppe see punkt peaks hakkama realiseeruma, siis oleks tervitatav, kui me ühiskonnana mõtleme ka selle peale, mida tähendavad sellised muutused ja kust nad tulevad ning ei hakka ainult, pilk raevust must, kõrvad lukus, karjuma.
Loogiline valitsus
Lepe leppeks, kui kaua see valitsus võiks aga kesta, kui ta lõpuks ametisse asub? Esimene instinkt on öelda, et eks ta kestab sama kaua nagu nad meil ikka on kestnud – heal juhul umbes paar aastat. Kuid ärgem ka unustagem, mis on praegu teistmoodi. Riigikogus on viis erakonda ja pooled on selgemalt jaotunud kui varem. Ei ole enam „kõik teised ühe vastu“ nagu see oli Savisaare Keskerakonna ajal. Sotsid ja Reform on selgelt ühel pool ja Isamaa ning EKRE on teisel pool. Kaks viimast ilmselgelt valitseksid pigem omavahel, kui ükskõik millises kombinatsioonis, kus ühte neist ei ole. Nende jaoks on see parim võimalik valitsus.
Loodav valitsus võib laguneda, kui EKRE otsustab valitsusvastutusest loobuda, Isamaa valitsuse reedab või kui Keskerakond seda ise teeb. Viimane variant oleks mõeldav ainult siis, kui erakond sisemiselt kokku variseb. Loodav koalitsioon on liit kolme erakonna vahel, kellel kõigil on erinevatel põhjustel vaja üksteist hoida. Kedagi välja visata ei ole, kedagi asendada ei ole ja kellelgi ei ole vähemalt praeguses seisus ilma ennast hävitamata võimalik minna opositsiooni rüppe uue valitsuse moodustamiseks. Lõppkokkuvõttes on see täiesti loogiline valitsus. Kui need kolm erakonda, nende ministrid ja nende fraktsioonid riigikogus vastu peavad, siis võib ta olla ka ebatõenäoliselt kaua kestev valitsus. Keskerakonnal ja Isamaal on valitsemise kogemus olemas, EKREl seda ei ole. Seega on valitsuse nõrk koht vähemalt alguses ennekõike nemad.
Kommentaarid