Kommentaar

Mart Soidro | Henn Põlluaas, riigi esimene mees (24)

Mart Soidro, literaat, 4. aprill 2019, 18:07
Foto: TH
Kuu aega pärast valimisi tuli kokku riigikogu XIV koosseis. Riigikogu esimeheks valiti 55 poolthäälega Henn Põlluaas (59). Seega on meil naisriigipea kõrval ka riigi esimene mees! Tema äraolekul juhivad parlamendi istungeid Helir-Valdor Seeder (54) ja Siim Kallas (70).

Seega on riigikogu juhatuse keskmine vanus 61 eluaastat ja hala, et vanad inimesed tõrjutakse tööturult, tugevasti liialdatud. Oleks olnud isegi 67 aastat, kui Helir-Valdor Seederi asemel saanuks esimeseks aseesimeheks Enn Eesmaa, kellest varem kuluaarides räägiti.

Aegade sidemest annab aga aimu fakt, et kaks XIV koosseisu liiget andsid ametivande ka 26 ja pool aastat tagasi, kui tööle asus esimene parlament pärast taasiseseisvumist. Need on Jüri Luik ja Heiki Kranich, kes olid veerandsada aastat tagasi Mart Laari esimese valitsuse välis- ja rahandusminister. Niipalju on dinosaurustel siiski vahet, et Luik pääses riigikokku oma erakonna parima (4806), Kranich aga kasinama (390) häältesaagiga.

Üllatav, et üheksa valijalt mandaadi saanud saadikut loobus juba enne avaistungit. Neid ei meelitanud vähemalt 4009 euro ja 40 sendine palk (miinus maksud!), mis alates sellest koosseisust  on ette nähtud riigikogu lihtliikmetele. Peale selle muidugi veel kuluhüvitised 1200 euro eest ja muud nipet-näpet (näiteks tasuta sauna ja jõusaali kasutamisvõimalus töö ajal).

Arusaadav, miks Yana Toom ja Urmas Paet loobusid oma mandaadist – neile terendavad  Brüssel ja Strasbourg ning sealsed piima- ja pudrumäed. Mõistan ka Urmas Klaasi, Vladimir Arhipovit ja Mihhail Kõlvartit, praegusi ja tulevasi meere. Samuti Tõnis Lukast, kes „ei taha olla vaikiv lehekülg ekrestuvas Isamaa-raamatus“. Aga Vadim Belobrovtsev, Lauri Laats ja Vladimir Svet? Munitsipaalpoliitiku leib pealinnas peab olema iseäranis magus, kui Toompeale mineku asemel kükitakse edasi linnaosavalitsuses.    

Kes tasa sõuab, see kaugele jõuab

Henn Põlluaas sündis 16. veebruaril 1960. Laulva revolutsiooni ajal oli ta Tallinnfilmi kunstnik-lavastaja (1987–1988) ja Eesti Televisiooni toimetaja (1988–1990). Pärast iseseisvuse taastamist oli Põlluaas aktsiaseltsi Tooro juhatuse esimees (1991–1994).  Nendel vähetähtsatel faktidel polekski ehk suuremat tähendust, kui värske esimees poleks südikalt kritiseerinud Mart Laari (sünd 22. aprill 1960) esimese valitsuse otsuseid. Miks täis elujõus mees ise pöördelistel aegadel aktiivselt meie ühiskondlikus elus kaasa ei löönud (näiteks ERSPs), on uuriva ajakirjanduse pärusmaa. Eks me kõik areneme eri tempos, näiteks Põlluaasa lasteaiakaaslane mäletab, et Henn oli nende rühmas ainus poiss, kes enne kooli kirjutama ei õppinud.

Aga see pole praegu oluline. Vanemad tallinlased ehk mäletavad Suur-Karja tänavas eksisteerinud Tooro pubi (praegune Dubliner). See oli menukas koht, kus käisid koos erineva seksuaalse orientatsiooniga õllesõbrad. Oma üllatuseks avastasin, et selle juhatuse esimees oli pubi hiilgeaegadel just Põlluaas.

Enne suurde poliitikasse siirdumist jõudis tema sulest ilmuda kaks ühiskonnakriitilist raamatut: „Eesti-Vene piirileping. Ära andmine või äraandmine?“ (2010) ja „Lennart Meri. Vabaduse valus valgus“ (2011). Vahetult enne valimisi ka „Sotsid. Interrinde teine tulemine“ (2019). Lennart Merist kirjutatud raamatut ei saa kindlasti nimetada paskvilliks, autor koguni möönab lõppsõnas, et tema roll Eesti taasiseseisvumisel, eriti läänemaailmalt toetuse saamisel, oli ülioluline. Ja tsiteerib pärast kohustuslikku kummardust oma kumiiri, õigusteadlast Ando Lepsi, kelle arvates jõuti Meri presidendiks oleku ajal kahe Eestini. „Ühelt poolt üha suureneva vaeste arvuni (vaeseid on kaugelt üle poole elanikkonnast) ja teisalt käputäie rikasteni, kelle rikkus sageli „haiseb“ varguste, röövimiste ja tapmiste järele. (lk 352).

Tõusvas joones tähtede poole 

Äsjased riigikogu valimised olid Põlluaasale juba neljandad. 2007. aastal kandideeris ta Eesti Iseseisvuspartei ridades ja kogus 125 häält. Neli aastat hiljem sai ta üksikkandidaadina 293 häält. Tõeline läbimurre saabus 2015. aastal, kus EKRE nimekirjas kandideerinu sai 4309 valija toetuse. Viimastel valimistel võttis Põlluaas aga isikumandaadi – 7390 häält oli häältemagnetite pingereas 9. tulemus. Need hääled ei tulnud tühja koha pealt – aastatel 2012–2015 oli Põlluaas Saue linnapea. Talitas seal targu ja on enda sõnul ainus linnapea Saue ajaloos, kellele ei avaldatud umbusaldust.

Kui EKRE peaks välja panema malevõistkonna, mängiks Põlluaas seal kolmandal-neljandal laual koos Jaak Madisoniga. Eelmise korra seitsmeliikmelisest meeskonnast ju neli meest põhiliselt sõna võtsidki. Ta oli väliskomisjoni liige ja aktiva poolele võiks kanda teo, et vastne esimees kinkis kolmele Ghana lesknaisele kitse, kes sai nimeks EKRE. „Üks, juba varem Eesti annetajatelt kitse saanud leskproua laskis oma ülevoolava rõõmu näitamiseks hüüete „I am very, very happy!“ saatel lahti isegi vägeva neegritantsu,“ meenutas Põlluaas toredat lugu kohe pärast kojujõudmist (Delfi, 28.03.2016). Õhku jäi muidugi küsimus: kas palju kitsendada või kitse paljundada? (Artur Alliksaar „Alternatiive“).

Aga ärgem tegelgem nii spetsiifiliste küsimustega, vaid jälgigem vastse esimehe tegemisi ja väljaütlemisi. Juba enne ametisse vannutamist jõudis ta hurjutada meie presidenti Moskvasse mineku pärast. 

„Kindlasti ei ole see õige samm. Mu meelest pole see väärikas tegu minna lunima audientsi. Eriti praeguses geopoliitilises olukorras, kus Venemaa on agressorriik,“ rääkis Põlluaas. „Ma arvan, et president alandab sellega ennast ja Eesti riiki,“ lisas ta (ERR, 3.04.2019).

Kuidas aga sarnast kõnepruuki kasutades nimetada Donald Trumpilt miljardi küsimist, mis oli üks EKRE valimislubadusi? Nelja aasta peale, aga ikkagi. Pommimine!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee