Kommentaar

Toomas Alatalu | Eurovalimised kui vähemuse projekt (4)

Toomas Alatalu, vaatleja, 31. märts 2019, 19:42
Kuna ajakirjanduse eestvedamisel loodud valimisõhin on seisus, kus valitud uut riigikogu veel ei vajata ja tähele pannakse vaid uue valitsuskoalitsiooni loomist, siis võib kindel olla selleski, et suur osa eestimaalastest pole märganud ühe valimiskampaania üleminekut teiseks. Täpsemalt on tegu europarlamendi valimiskampaaniaga, mille vabariigi president kuulutas välja 25.veebruaril ehk siis – palju seda sammu toona märgati või teadvustati?

Nüüd aga on seis säärane, et juba 6.aprillil lõppeb kandidaatide ülesseadmine Euroopa Liidu antud institutsiooni pääsemiseks. Siis jääb üle oodata valimisi, mis kestavad 11.-26.maini ja küllap läheb nii nagu riigikogu valimisega – enamusel juba hääl antud, aga televisioon alles alustab debatte peamisest.

Valimiste asemel kohtade jagamine

Eesti võtab Europarlamendi valimistest osa neljandat korda ja ikka ühe ja samasuguse loidusega. Kui 3.märtsi riigikogu valimistel oli osalus 63,7% ehk isegi pisut oodatust suurem, siis 2004.aastal võttis europarlamendi valimistest Eestis osa 27%, 2009.aastal 44% ja 2014.aastal 36,5% hääleõiguslikest. Seda on selgelt vähe ja vähe isegi üleeuroopalise keskmisega võrreldes, mis 2014.aastal oli 43%.

Hea seegi, et naabrite aktiivsus on vaid tsipa suurem – Lätil on vastavad numbrid 41, 54 ja 30, Rootsil 38, 46 ja 51%. Madal valimisaktiivsus, eriti ELi uutes liikmesmaades, seletub lihtsalt – kohalikud ladvikud pole huvitatud sellest, et tulusatele ja prestiižikatele kohtadele satuksid juhuslikud isikud. Targem on need kohad vaikselt omavahel ära jagada ja sellest ka selgelt tagasihoidlikud valimiskampaaniad.

Eesti 2009.aasta valimiste suurem aktiivsus vajab siiski selgitamist ja annab võimaluse viidatut avada. Alates sellest, et europarlamendi Eesti valimisseadust on hämmastavalt palju muudetud – 25 korda. Pealegi suisa rabavalt.

Näiteks just 2009.aasta valimiste eel kehtestati suletud nimekirjad, mis toimuva piiratust arvestades – valitakse ju vaid 6 (nüüd 7) saadikut, sai poliitikute ringis kohe nimeks „perekondade valimised.“ Kandidaadid ju kinnitatakse parteide juhtkondade poolt ja Keskerakonna tipp nägi toona välja nii: 1. Edgar Savisaar, 2. Siiri Oviir. 3. Vilja Savisaar. Üks teinegi erakond oli toona valmis pakkuma üht perekonda kahele esimesele kohale, ent selle välistas  kohtuorganite sekkumine. Valija sai muidugi valiku teha, ent teatavaks tehti üksnes kogu nimekirjale antud häälte arv ja mandaadid jagati vastavalt järjestusele.

Erakondade tippude kollektiivsele, kuid riigikogu poolt kinnitatud künismile leidus siis vastuhakkaja Indrek Tarandi näol, kes hüüdega „Vali inimene, mitte part“ osutuski valituks. Ta kogus tervelt neljandiku kõigist häältest, mandaadist rohkemgi, ent n.ö. asjatult, sest viis kohta läksid erakondadele. Aasta hiljem muudeti nimekirjad taas avatuks, ent tasub tänagi silmitseda nende demokraatide nimesid, kes meie perekondade valimisseaduse poolt hääletasid.

See polnud ainuke trikk, millega Eesti ladvik alustas Euroopa struktuuridesse sisenemist. Kuna kaalul oli palju, eelistati salaleppeid. Novembris 2003 avalikustus neist üks - peaminister Juhan Partsi ja ekspeaminister Siim Kallase ühismemorandum, mis nägi ette viimase määramist Eesti esindajaks Euroopa Komisjoni, ent ka konservatiivse Res Publica ja liberaalse Reformierakonna ühinemist parempoolsel platvormil. Nagu teada, on tänaseks ka Juhan Parts jõudnud Euroopasse, ehkki hinnangud tema tegevusele ministrina olid enam kui hävitavad.

Kõiki seniseid europarlamendi saadikuks saamise ja loobumise saagasid teades ja arvestades polnud üllatuseks Artur Talviku mõte, mida kinnitas Kaja Kallase näiliselt arusaamatu jutt ETV esimeses stuudios, et Keskerakonna otsuse taga loobuda ühisvalitsusest Reformierakonnaga polnud mingid teisejärgulised erinevused, vaid midagi muud ja suurt.

Täpsemalt eelkokkulepe Euroopas ja Eestis vabanevate kohtade täitmise asjus – kõik ei saa ju kuuluda ühele era- ja perekonnale.

Kokkulepped võimu jagamiseks

Pole ju raske olnud märgata, et Reformierakond alustas esimesena ja juba mullu oma europarlamendi valimiskampaaniat ehk siis need kohad on neile tõesti prioriteediks. Aga kuna olukord on väga sarnane 2003.aasta valimiste järgse ajaga ja partnerite alttõmbamise liidriks on läbi aastate olnud Reformierakond, lõpetas Jüri Ratas Keskerakonna juhina kohe Reformierakonnaga jutud, kui see muu lauale pandi. Seda paljuski tänu Kaja Kallase ja kogu Reformierakonna avalduste tõttu EKRE aadressil, mis andsid algusest peale Ratasele trumbid kätte ja säilitasid ka võiduka taganemistee.

Söandan arvata, et hetkel tunnetab viimased kaks aasta suures poliitikas tiirelnud Ratas paremini Euroopas toimuvaid muutusi ja lähtub sellest, et ka europarlamendi uue koosseisu poliitika saab olema midagi muud kui praegune. Igal juhul mitte selline, mida europarlamendi ladvik viimastel kuudel on demonstreerinud – ainult meil on õigus, ainult meie arvamused kehtivad ja kõik teised eksivad.

Tuletaks meelde, et pärast 2004.aasta europarlamendi valimisi sõlmisid selle kaks suurimat fraktsiooni – rahvapartei ja sotsialistid, kes kokku said üle poolte kohtadest (282 ja 203 toonasest 736st kohast) võimu jagamise kokkuleppe, mis tähendas seda, et üks juhtis teisele tuginedes europarlamenti esimese poole ja teine teise poole selle viieaastasest ametiajast. Ülejäänutele anti vaid niipalju, et nood ei vinguks. Klassikaline kartellipoliitika järgnes ka pärast 2009.aasta valimisi ning viis aastat hiljem sündis antud leping isegi enne valimisi.

Sedapuhku on kogu Euroopa poliitilises kriisis ja rahvusriikides juba toimunut arvestades on selge, et kaks suurimat fraktsiooni kaotavad europarlamendis oma enamuse. Kui suureks osutuvad liberaalide, euroskeptikute ja rahvusradikaalide leerid, on praegu raske ennustada.

On aga ilmne, et tekkiv uus seis nõuab läbirääkimisi paljudega. Sestap tuleb korrektiive teha ka senisel kellegi välistamise poliitikal, mida aastaid harrastasid Euroopa Komisjon ja europarlamendi ladvik ning mille lipukandjateks Eestis on sotsialistid ja reformierakondlased. Kui Toompeal jätkuvad koalitsioonikõnelused viivad mõistlike lepeteni, võib Eesti saada europarlamendi valimiste järgsetele oludele vastava valitsuse.

4 KOMMENTAARI

k
kj 1. aprill 2019, 11:01
kohe hea on lugeda aruka inimese poolt kirjutatut lugu. Tänan!
r
ruudi 1. aprill 2019, 10:45
Huvitav mida Toomas hommikul sõi et nii tuumaka kirjutisega hakkama sai Lausa naelapea pihta Lausa hale vaadata neid EL poolkurte juhte Keegi neist ei tunnista millises kriisis ollakse Nagu NSVL lõpuaastail
Loe kõiki (4)

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee