Kommentaar

Einar Ellermaa | Need, kes ei meeldi, tohivad ka teha ja eksida (21)

Einar Ellermaa, vaatleja, 29. märts 2019, 17:56
Foto: Teet Malsroos
Kunagi varem taasiseseisvunud Eesti ajaloos ei ole valitsuse moodustamise läbirääkimisi pidavad poliitikud olnud nagu Hollywoodi staarid. Ühtegi sammu ei saa teha ja ühtegi sõna ei saa öelda, ilma et see meedias või sotsiaalmeedias vastu ei kajaks. Isegi kui nad midagi ei ütle, siis oletavad arvamusliidrid, mida me teada ei saanud, ja kehakeele eksperdid analüüsivad kehakeelt. 

Samal ajal tegelevad sajad või isegi tuhanded inimesed iga päev kuulutamisega, et võimalik tulevane koalitsioon ja eriti EKRE kaasamine on neile vastik. N-ö euroopalikult mõtlev progressiivne üldsus küsib, kust niisugused vastikud äkki välja ilmusid. Ja millised vastikud inimesed neid valisid. 

Imestus kuulub samasse sarja mis pealinna progressiivse üldsuse imestus, kui laulja Toomas Anni sai parima meesartisti Kuldse Plaadi või kui Patune Pool sai aasta ansambli Kuldse Plaadi aasta suurima plaadimüügi eest. Pealinna trendiinimesed olid hämmingus. Kas tõesti Toomas Anni on olemas? Kas tõesti Sünne Valtri on olemas? Ja kuidas sai Patune Pool eelmisel aastal lahku minna, kui neid polnud olemas?

Läbinisti meeldiv koalitsioon?

Vanemate inimeste elukogemus ütleb neile, et elus on väga palju asju, mis ei meeldi, mida ei saa muuta ja millega järelikult tuleb leppida. Tuleb leppida, et kuigi EKRE ei meeldi, on neil parlamendis 19 kohta ja õigus pidada teiste erakondadega läbirääkimisi.

Noorematel inimestel sellist elukogemust pole. Üks ettevõtja rääkis hiljutises vestluses, et lapsed peaks juba kooliajal aru saama, et kogu aeg ei saa teha seda, mis meeldib, ja alati ei saa ka edasi õppida ainult ala, mis meeldib, kui sellise ameti inimesi riigis vaja ei ole. Ja ei saa suhelda ainult inimestega, kes meeldivad.

Natuke sama olukord on praeguste valitsusliidu moodustamise konsultatsioonidega. Nii nagu väga paljud ei saa üksnes neile meeldivat tööd, ei saa väga paljud ka sellist riigikogu, kus saaks tekkida koalitsioon, mis meeldib. 

Ükskõik kui paljusid valimisi ja valitsuskoalitsioone keegi mäletab, aga kui te neile tagasi mõtlete, siis kui paljud on olnud nii meeldivad, et kõik osapooled on meeldinud? Võib vist öelda, et nunnusid koalitsioone tuleb väga harva ette.

Need, kes arvavad, et nüüd on kõik pees ja peab emigreeruma, ei usu järelikult, et Eesti on demokraatlik riik ja äsja toimusid demokraatlikud valimised. Nad ei usu, et kui mõni erakond lausa meelega tahaks Eestit sohu juhtida, siis koalitsioonivalitsuses ei ole see võimalik ja pealegi on meie riigis väga tugevad ametkonnad, mis hakkaks tõrkuma. Vähem kui viiendiku häältega riigikogus ei saa riiki sohu juhtida. Kui see vähem kui viiendik on lausa vastik, tuleb leppida.

Need, kellele keegi või miski ei meeldi, on tavaliselt väga kõva häälega, aga siiski tuleb lihtsalt leppida, et ka neil, kes ei meeldi, on õigus teha ja eksida. Miks just eksida? Sest kõik eksivad.

Olen viimasel ajal rahustanud EKRE pärast ärevuses olijaid, et Savisaar valitses ju aastaid Tallinna mõneti nii, nagu valitsetakse Valgevenet või Türkmenistani, aga me oleme elus ja me ei möllanud meedias ega tänavail. Tänavail möllasid teised. Mäletate, mida Savisaar ütles pärast pronksiööd, kui Tallinna kesklinn oli segi pekstud? Ta ütles, et tuleb tõsiselt uurida politsei vägivalda demonstrantide kallal. Aga me ei möllanud selle peale meedias ega tänavatel. 2005–2007, kui valitsesid Reformierakond, Keskerakond ja Rahvaliit ning toimus ulatuslik maadevahetus, oli kogu riigis päris umbne. Aga me ei möllanud meedias ega tänavatel.

Miks tekkis EKRE?

Aruteludest jääb kahjuks sageli mulje, et kui EKRE valitsusse ei saa, siis ongi mure lahendatud. Peaasi et ei saaks ja korras. Oleme jälle eesrindlikud. See loogika on umbes nagu pehkinud maja remontimine laudise ülevärvimisega. Maja on ju sama, lihtsalt lühikest aega on seda ilusam vaadata. Praegu jääb mulje, et värvime maja üle ja olemegi jälle kõigi jaoks eeskujulik Euroopa riik.

EKRE ei tekkinud ju sellepärast, et kaks Helmet mõtlesid, et näe, välismaal teevad, teeme meie ka ja hakkame edukateks. Soodne pinnas oli olemas ning seda pinnast on väetanud ja kobestanud senised valitsused.

Nüüd on nii, et mida rohkem EKREt ja nende valijaid halvustada ning tögada, seda populaarsemaks nad muutuvad, sest tekib kaastunne. Nagu näha, ongi juba tekkinud ja nad ongi juba populaarsemaks muutunud. Üks sõber postitas juhuslikult just sel nädalal Facebooki tarkusetera, et ära kunagi vaata kellelegi ülalt alla, kui sa just ei imetle tema kingi. Sobib siia.

Ühiskonnas auru väljalaskmise seisukohalt oleks võib-olla parem, kui EKRE saaks valitsusse ning saaks teha ja eksida. Kõik riigikogu ja valitsuse liikmed ei saa kunagi kõigile meeldida. Selle koalitsiooni moodustamine on igatahes hea psüühikatreening neile, kes vihkavad neid tõsiselt. Aga tuleb leppida, muidu läheb tervis käest.

Rakubioloog Bruce H. Lipton ütleb oma raamatus „Uskumused ja bioloogia“, et me elame nagu sprinterid „valmis olla!“-maailmas. Oleme kummargil stardipakkudel, valmis iga hetk kõigest jõust edasi sööstma. Stardipaugu ootuses ringleb meie veres suur hulk adrenaliini, kogu keha on eesootavaks katsumuseks valmis. Sprinteri jaoks kestab selline ootus vaid sekundeid, sest õige pea annab kohtunik käskluse „Start!“ ja sportlane tormab rajale. Kaasaja inimene on pingul kehaga kummargil stardijoonel ja ootab stardipauku, mida ei tulegi. Pidevast valmisolekust, kroonilisest pingest ja adrenaliinist, mida keha ära ei kasuta, saab organism ajapikku täiesti ära kurnatud.

Kevad tuleb ju ometi. Selg sirgu ja lõbus-lahke nägu pähe, nagu „Seltsimees lapses“ väikesele Leelole öeldi. Kui ilm vähegi võimaldab, siis juba kõik nokitsevad aias. Loodusrajad on nädalavahetustel rahvast täis. See on päris Eesti.

21 KOMMENTAARI

t
2. aprill 2019, 13:36
Teie, Ellermaa räägite ikka päris lihtsameelset juttu. Kuidas tekkis EKRE? Kreml on kogu Euroopas oma sõrad laiali ajanud ja kui lugeda EKRE sõsarpart...
(loe edasi)
s
2. aprill 2019, 13:30
See on nagu mingist sürreaalsest jutust, et EKREl on ka 19 kohta ja neil on õigus... Aga Reformierakonna valijad andsid reformile 34 kohta, miks siis neid halvustada või eirata võib? Kui varsti on 19 häält kommunistidel või Vene parteil, siis kas ajame sama joru?
Loe kõiki (21)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee