(Õhtulehe arhiiv)

Lugu ilmus esmakordselt 19. augustil 2000. aastal.

Vändramaa mehe Eino Kalda majapidamises pole ainsatki püksipaari. Poolteist aastat tagasi proovis ta seelikut ning jäigi naiste rõivatükile kindlaks. Püksid, mis Eino arvates õhku läbi ei lase, viskas kõik ahju. Ja kannab undrukut ka talvekülmaga.

Kaansoo bussipeatuses Vändra vallas jääb külameestel õllepudel õhku rippuma, kui Kalda Eino elukohta pärida. Täpsustus, et teate küll, see mees, kes seelikut kannab, ajab külamehed ainult naerma. “Kis siss Einut ei tea! Tõmmas undruku selga ja hakkas naise kombel elama,” lõõbivad mehed. Ometi pole see neile teema, millel pikemalt peatuda viitsitakse. Kalda Eino seelikukandmine on Kaansoo kohalikule rahvale vana ja harjunud asi.

Valgus saabus odavate riiete poes

Eino elab otse alevi südames kahekordse telliskivimaja viimases “paraadnas”. Kui kaselehemustrilise riidega ülelöödud ukse taga koputada, ei teki kahtlustki, et avajaks on Eino ise. Pael ümber pea, helesinine triiksärk seljas ning pükste asemel hall, paari voldiga villane seelik.

“Ole nüüd vunts ja aja püksid jalga,” on lause, mida Eino kõrvad ei salli. Kui mees poolteist aastat tagasi talvel (!) Kaansoo humanitaarabiriietes sobras, jäi talle pihku üks imelik riideese. Kui selga ajas, selgus, et seelik. Ruuduline ja hästi istuv. Isegi mugav ja soe. Sellest päevast alates liigub Eino nii küla vahel kui ka linnas ainult seelikuga. Mõni irvitab ja vahib järele, mõni näitab näpuga - Einole tähelepanu hoopis meeldib.

“Püksid on tihedad, õhuvahetus on kinni,” põhjendab Eino seelikukandmist ning tutvustab oma kolme poolega riidekapi sisu. Abikaasa kleitide vahel on Eino jagu kaheksa seelikut, kõik korralikult triigituna puu peal. Kõik eranditult ruudulised. Ka üks plisseeritud kunagine koolivormiseelik paistab teiste vahelt.

“Mul on lahe, las vaatavad!”

“Ei taha naiste käest kõike ära võtta. Lillelist seelikut ma selga ei aja, ega ma ei taha naiselik olla. Kuradile, seda mitte! Mulle istub ainult ruuduline muster. See sotti (loe: šoti, toim.) värk istub mulle. Üks õige asi see seelik,” kiidab Eino šotlaste rahvarõivaid.

Küsimusele, et miks Eino ikka seelikut pükstele eelistab, saab vastuse: “Miksil on palju mikse.” Pärast lühikest mõttepausi ajab Eino pea kuklasse ja viskab, et tahab teistest erineda. “Mul on seelikuga lahe ja jahe. Las vaatavad.”

Einol on omad tõekspidamised: seelik ei tohi olla mitte mingil juhul mini, vaid ikka allpool põlve. “Ainult siis teeb seelik mehe nägusaks, ilusaks ja julgeks. Ma teen kõiki töid seelikuga - lõhun puid, sõidan rattaga, lippan poodi.”

Tavaliselt kannab Eino kahte, mõningal juhul ka kolme seelikut korraga. Ilma alusseelikuta polevat ta veel kordagi õue läinud. Talvise seelikukandmise peale kostab Eino, et siis kannab ta mitut seelikut üksteise peal. Ja kui on põlvikud jalas, siis külma ei tunnegi.

Naise hais peab majas olema

Mõni aasta tagasi viskas ta tembu, mille järel hakati Einot suure südamega meheks nimetama. Nimelt võttis ta endale naiseks 27 aastat noorema Downi tõbe põdeva Ingridi. “Naise hais peab majas olema,” on Eino oma teo ja valikuga rahul.

Abikaasa Ingrid mehe riidemoega nõus pole. “Eino on tobe,” naerab parasjagu tikreid puhastav naine oma abikaasa seelikukire üle.

Eino on televiisorist näinud, et maailm kubiseb meestest, kes lausa naiseks hakanud. Lõikavad end ümber ja saavadki päris naiseks. Sellised vannub Eino maapõhja. “Vastik mõeldagi,” sisistab ta käega rehmates.

Teab, mis inimesi huvitab

Terve elu elektrikuna töötanud Eino jättis 1977. aasta juulis joomise maha ning õlut võtab nüüd vaid seltskonna mõttes. Kaevuvett ei võta suu sissegi, vaid keedab selle enne maarohtudest teeks.

Nooruslikkus tuleb ka spordist. Kevadel silkas Eino sportlaste sabas number 829 all ümber Viljandi järve. Muidugi ruudulises seelikus. Võitu seelik talle ei toonud - Eino saabus finišisse viimasena.

Eino teab täpselt, mis teda näinud inimesi kõige rohkem huvitab. Et kas tema ja “sotlased” ikka kannavad aluspükse või ei. “No küsige ära! Ütlen teile sama vastuse, mis sotlasedki - ei kanna,” naerab Eino ja lubab seelikukandjate lippu kõrgel hoida.

Jaga artiklit

4 kommentaari

U
Uuno  /   20:04, 14. veebr 2018
üleni loll mees kui üldse mees!
T
Tiit  /   18:41, 14. veebr 2018
Šotlastel on ammudest aegadest rahvusriietuseks seelik ehk kilt.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis