Kommentaar

Mart Soidro | Lennart Meri peale mõeldes (4)

Mart Soidro, presidendi pressiesindaja 1992-1993, 28. märts 2019, 19:54
Kaks mälupilti

6. oktoober 1992. Lennart Meri andis riigikogu ees ametivande ja pärastlõunal läksin ma Kadriorgu. Päevinäinud ülikond seljas ja õhuke mantel üll. Ei mingit turvakontrolli ega dokumendi küsimist, astusin lihtsalt ametiasutusse sisse. Enesekindel ja lootusrikas, kuigi väike võdin oli loomulikult sees.

Parasjagu oli lõppemas diplomaatilise korpuse vastuvõtt, kui riigipea mind märkas nurgas piidlemas. Astusin ligi, tutvustasin ennast ja teatasin, et hakkan ka siin töötama – nii need asjad tookord käisid. Lennartil oli selle üle hea meel. „Mu poja nimi on ka Mart. Me hakkame hästi läbi saama,“ pani ta käe mu õlale ja manas näole oma imelise naeratuse.

Palju meid seal õigupoolest oli? Oli presidendi abi sisepoliitilistes küsimustes Jaan Tross, olid kaks turvameest ja autojuhti, üks Arnold Rüütli endine sekretär, paar Kadrioru-inimest Artur Vaderi või kogunisti Aleksei Müürisepa aegadest ning üks närimiskummi nätsutav endine välisministeeriumi sekretär, kes pidevalt tähtsalt täheldas: „Suhteliselt lootusetu olukord...“

Algatuseks kääris Lennart käised üles ja teatas, et nüüd tuleb tööle hakata. Selgus, et üks turvamees oskab fakse saata – ta pandi kohe faksimasina taha. Teine turvaja teadis midagi arvutist ning töö oli varnast võtta. Autojuht oli masinakirjutaja ning ülemnõukogu esimehe endine sekretär tõlk. Teine sohver, kes oli saateauto peal, pesi esialgu nõusid.

„Meil oleks veel inimesi vaja,“ vaatas Lennart lootusrikkalt ringi. Aga inimesi rohkem ei olnud; üksnes kole ja kõle oktoobrikuine tuul ulus uste taga.

14. märts 2006. Kella kaheksaks hommikul oli mu mobiiltelefon SMSidest ja hiljem kõnedest punane. Lumi krudises jalge all, kui kodakondsus- ja migratsiooniametisse tööle jõudsin. Fuajees oli pääsla kõrval Lennarti leinalindiga foto, kus ta tervituseks viipab... ja nüüd hüvasti jätab. Presidendi unistus oli aga täitunud – riik töötas 24/7. Tahtnuksime teda tänada, mis sest et tagantjärele, aga ei teadnud ju, kui palju tohib üks riiklikus hierarhias keskmike hulka kuuluv amet üldse leinata või kaasa tunda. Meil puudus riikliku matuse kogemus.

Lõunaks jõudsin kirjutada Postimehele mälestusloo, teisele väljaandele ütlesin ära. Palju võib! Pärast tööpäeva kogunes Pärnu maantee alguses asunud Hidalgo baari eriilmeline seltskond, kes polnud sellises koosseisus kunagi varem ega ilmselt ka hiljem seal kokku saanud. Mõtlikud näod otsisid õllekannu ja veiniklaasi taga üksteiselt tuge. 

Võeti suurmehe mälestuseks ja eranditult kõigil oli Lennartist rääkida ka mõni lugu. Siis saabus Mihkel Mutt, kel oli mõjuv põhjus hilinemiseks – „Rahvusvahelise mehe“ autorilt oli järelehüüet palunud viis või kuus toimetust. Õhtu edenedes saabus üks õhetava näoga ajakirjanik trükisooja Eesti Päevalehe kaheksaleheküljelise ja 15 krooni maksva eriväljaandega, järgmise päeva 40leheküljelises Postimehes oli Lennart Meri päralt 17 külge. Ajakirjandus tegi oma tööd nii hästi kui oskas.

Koomilised lood, millel on sügavam sisu

„Pole kahtlust, et järelehüüete voog ei vaibu niipea. Korraga on väga paljudel presidendi kohta midagi öelda. Igaüks on olnud tema sõber ja aatekaaslane,“ nentis Andrus Kivirähk nädalalõpukommentaaris (EPL 18.03.2006).

Mis seal salata, olen ise olnud selles žanris üks aktiivsemaid ja seda juba veerandsada aastat. Alati on muidugi oht, et mida aeg edasi, seda vägevamaks üks või teine pisiseik muutub. Seetõttu hoian ranget joont ja tuginen varem ajakirjanduses öeldule.

Esimene lugu. 1992. aasta oktoobris arutas Lennart Meri oma alluvatega presidendi kantselei struktuuri. Võtsime aluseks sõjaeelse ülesehituse, kust avastasime nii noorema kui ka vanema käsundusohvitseri.

„Mul on vaja nooremat ja vanemat käsundusohvitseri,“ teatas Lennart lõbusalt.

See oli aeg, kui oli veel kombeks presidendile vastu vaielda. Meie arvates piisanuks ühest käsundusohvitserist küll.

„Vaata, Mart, noorem käsundusohvitser peab saama kõigega hakkama. Aga...“ Ja siis tuli lennartlik argument, mille peale tavainimene uneski ei tule: „...kui ma tahan saada kontakti näiteks Peetrusega, on mul vaja vanemat käsundusohvitseri...“

Teine lugu. Olime Kadriorus ennast juba mõnusasti sisse seadnud, kui Lennart märkas, et presidendi kantselei peauks käib veidi halvasti, ühesõnaga, ei avane õlitatult. Kohe kutsuti kohale haldusosakonna spetsialist, kes „vana kooli mehena“ jäi ehk veidi pikalt ust silmitsema ja iseendaga aru pidama.

„Kuulge, tooge mulle kruvikeeraja ja veidi õli, ma saan selle asjaga kiiremini hakkama,“ tegi Meri ettepaneku. Loomulikult ehmatas töömees ära, õlitas seejärel imekähku kõik kantselei uksed, kuid kurtis mulle hiljem: „Küll meie president on ikka kärsitu!“

Järgmisel päeval märkas riigipea õudusega, et ülesanne oli täidetud... ja hakkas naerma.

Lõpetuseks. Sellist presidenti pole kaugeltki mitte igale rahvale antud ja teist samasugust ei saa me tõenäoliselt enam kunagi. Me ei tea, mida ta ütleks meile praegu. Võime vaid aimata.

„Tahaksin teid julgustada. Küsida, mis teile muret valmistab ja teie muret jagada kirjasõnas. Tahaksin jagada rõõmu, et oleme ise oma elu peremehed ja tuleviku kujundajad, täna rohkem kui eile ja homme rohkem kui täna. Põhiseaduses oleme suveräänsed, olgem seda veelgi enam igapäevases töös ja mõtlemises. Tahaksin, et mu sõnad ei kõliseks. Tahaksin sisendada, et tahtest oleneb palju ja tugevast tahtest peaaegu kõik.“ (Lennart Meri intervjuus Sirbile ja Vasarale, 30.03.1979.)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee