Kommentaar

Ats Miller | Brexit pole täitnud ühtegi lootust (7)

Ats Miller, kirjanik ja EKRE liige, 28. märts 2019 19:54
Kirjutasin Brexitist viimati 2016. aasta mais ja pean tunnistama, et mina ega eriti keegi teine uskunud, et inglased tõepoolest ei tee kõik vahepealsed aastad muud, kui vahivad nagu kassid avatud ust, suutes lahkumise praktiliseks teostamiseks ära teha tubli paar protsenti vajalikust tööst.

Võimalik, et Brexit elab ajalooraamatutes aastatuhandeid – kui kõige hoiatavam ja ajuvabam näide, kuidas ei tohi demokraatiat rakendada. Ja selle all tuleb silmas pidada mitte Brexiti hääletust ennast, vaid sellele järgnevat, igasugusele loogikale ja tervele mõistusele sülitavat tuterdamist, kus pool seltskonda ei taha tegelikult Euroopa Liidust lahkuda ja seetõttu kõike sellesuunalist pidurdab, ja teiselt poolelt ei julge mitte keegi vastutust võtta ja midagi päriselt ära otsustada, sest ega siis Euroopa Liit neile lahkumist kergeks ole teinud.

Kuidas lõppeks Eexit?

Seega oleme täna, kolm aastat pärast Brexitit ja enne „viimast kuupäeva” olukorras, kus pole realiseerunud head ega halvad stsenaariumid, sest tegelikult pole mitte midagi juhtunud, ja peamiselt on kannatada saanud Suurbritannia maine – sest kuidas saab vähegi tõsiselt võtta poliitikuid ja poliitilist süsteemi üldisemalt, mis suudab praktikas käituda hullemini kui kõige jõhkramad nende kohta käivad naljad?

Jätame hetkeks kõrvale kõikvõimalikud kõne alla tulevad stsenaariumid – neid on vaetud küll ja ainsana on päris selge, et 29. märtsil ei lähe Suurbritannia kuhugi. Samuti ei realiseeru ilmselt ka ükski teine lähemaid kuupäevi (12. aprill, 22. mai jne) sisaldav arenguvõimalus, sest kui mitte muud, siis britid on demonstreerinud aukartustäratavat jorutamisvõimet. Samavõrra tundub ebatõenäoline, et Suurbritannial jätkuks julgust või pealehakkamist ka kogu Brexiti protsess hoobilt tühistada.

Seni on Brexiti peamine õppetund, et see ei ole täitnud ühtki sellele pandud lootust. Aktiivsem kaubavahetus endiste kolooniatega? Kes seda varem on keelanud teha ja areng selles osas on null. Brüsseli bürokraatia diktaadi alt vabanemine? Brexitit vaadates – naerukoht. Pagulaspoliitika? Suurbritannia oli ammu enne Euroopa Liitu astumist avatuse ja sallivuse kants ja nagu viimaste aastate praktika näitab, saab vajadusel ka liidu sees piirid kinni lüüa. Suurbritannia on juba tunnetanud oma üksiolekujõuetust näiteks kaubandusläbirääkimistel jõhkra ja alatu Hiinaga ja tegelikult mitte keegi ei julge piiksatadagi, mis õieti peaks saama Põhja-Iirimaast. Ja paljud Euroopas tegutsevad rahvusvahelised ettevõtted on vaikselt oma peakortereid saarelt mandrile kolinud.

Eestil ja Suurbritannial ei ole tegelikult peaaegu mitte midagi ühist. Mitte väga ammu valitsesid nemad poolt maailma, istuvad senini ÜRO julgeolekunõukogus vetoõiguslikuna, on USA-le ülioluline liitlane ja inglise keele positsiooni maailmas ei kõiguta lähematel sajanditel miski. Kui välja arvata teatud lühinägelik kius, et kui EL ikka täiesti talumatuks muutub, võime kah kaabut kergitada, lõppeks Eexit meile pikemas perspektiivis ilmselt kõige viimase põlvkonnaga saavutatu kaotamisega ja Vene enklaaviks muutumisega... paremal juhul.

Kadunud mõistuse hääl

Nii et mida meil kogu sellest jamast õppida on?

Kahte asja: esiteks, et tänapäeva maailmas, kus asju otsustatakse debattide, läbirääkimiste ja avaliku arvamuse töötlemise – mitte kiire lasu või mõõgahoobiga –, kõlbab üks väga napi enamusega saadud otsus ainult aja-, raha- ja närvide raiskamiseks ja ühiskonna lõhestamiseks. Selleks, et midagi olulist ära teha, peab sul olema kindel toetus ja kindel plaan. Veelkord, napp võit osutub enamasti Pyrrhose võiduks – selle „töölepanekuks” peab sul olema läbimõeldud, realistlik ja ühiskonnale peale minev mitme aasta strateegia.

Teine tuleneb otseselt esimesest ja on teatud mõttes teine vaade samale asjale – sa pead endale selgeks tegema, mis õieti on edu? Mida sa üldse saavutada tahad ja mis hinnaga? Suurbritannia on viimase põlvkonna aegu laias laastus muust Euroopa Liidust edukam ja jääb nõustuda analüütikutega, et selle põhjustes on tähtsal kohal riigi avatus. Mis aga teiselt poolt on toonud kaasa näiteks selle, et Inglismaa on üks väheseid riike maailmas, kus kohalike koolist väljalangemise protsent on suurem kui sisserändajatel. Veel karmimalt öeldes – riik on jõudnud selleni, et kõige probleemsemate piirkondade põhiasukad on vaesed britid. Taaskord – laskumata põhjalikult selle fenomeni psühholoogilistesse ja majanduslikesse toimemehhanismidesse (alates koloniaalimpeeriumi valitsemisajast jäänud võltseufooriast ja lõpetades näiteks ametiühingute mahasurumisega), tähendab „edu” põlisrahva väljavahetamist, ehk isegi kui seni edukaks peetav integratsioonipoliitika on ka jätkuvalt edukas, pole need enam tegelikult inglased, kes sellest rõõmu võiksid tunda.

Senitoimunu võtab kõige paremini kokku Edward Lucas – ükskõik milline Brexiti lepe tuleb, pole see Suurbritannia jaoks nii hea kui see, mida Suurbritannia praegu naudib, ja kõik senitoimunu on halb kõigile peale nende vastaste. Ka Eestile on see ainult halb, sest Suurbritannia on oma bürokraatia vähendamise, Venemaa-vastaste jäikade sanktsioonide ja pagulaspoliitika karmistamise nõudega olnud oluliseks terve mõistus hääleks EL-is, nende initsiatiivil on ära jäänud õige mitu suurt lollust, alates saamatult NATO-t dubleerida üritavast kaitsealgatusest.

Praegu tundub, et kogu asi visiseb veel vähemalt paar aastat silmnähtava tulemuseta ja väga võimalik, et lõppeb mingi nii uduse leppega, et ajakirjanikud, juristid ja poliitikud näevad kurja vaeva, et mõista, kuipalju ja mismoodi see totakas saar ikkagi Euroopa Liiduga seotud on või ei ole.

Hea seegi.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee