ÕL TV | Õhtuleht

ÕL VIDEO | „Ainult kirjadest sain teada, kui väga mu isa oma väikest Marjut armastab!“ ehk Pisaratele on Maarjamäel hommikust saati antud vaba voli (19)

Viljar Voog | Video: Robin Roots, 25. märts 2019, 14:35
Üksik roos ja tuule poolt kustutatud küünal - need jättis oma vanavanemate mälestuseks maha Elli, kelle päästis küüditamisest viimasel hetkel rongijaama jõudnud ema.Foto: Robin Roots
Maarjamäe kommunismiohvrite memoriaal on tänasel märtsiküüditamise 70. aastapäeval emotsioonidest tulvil. Kui mõne tunni pärast peetakse seal ametlik mälestusüritus, siis praegu jätavad mälestuskoridori küünla või lilleõie ja poetavad pisara tavalised Eesti inimesed, kel igaühel seoses küüditamisega rääkida sügavalt isiklik lugu.

25. märts 1949 oli reedene päev. Nõukogude võimud otsustasid just siis proovida taas Eesti rahvast hävitada. Varahommikul alanud küüditamise käigus aeti üle 20 000 inimese, neist kaks kolmandikku naised ja lapsed, oma kodudest välja ja saadeti Siberisse. Enamik neist ei naasnud kunagi kodumaale.

Samal teemal

„Lumi oli maas, maa oli valge. Mu vanaema õde elas naabermajas, tahtsin sinna minna, aga ei lastud, püssimehed olid ees,“ räägib Elli, kes oli küüditajate tulles oma vanavanaema juures. „Ma olin siis nelja-aastane ja mind viidi ka ära. Aga ema sai linnas sellest teada ja sai mu viimasel hetkel kätte, enne kui rongi peale oleksin läinud. Hirmsasti mäletan seda hommikut. Mõned asjad lihtsalt jäävad eluks ajaks meelde.“

Kõigil nii ei vedanud. „Poisikesena viidi mind vagunisse Keilas 1949. aastal. Auto sõitis ette ja üks majorikraadiga ohvitser ütles, et korjake asjad kokku. Olime vennaga ja kahekesi viidi meid vagunisse,“ rääkis Jaan, kes veetis Siberis lõpuks seitse aastat.

Kalli pühib pisaraid, kui jätab oma vanaema ja vanaisa nimega mälestustahvli alla korvi kevadlilledega. „Mina ei mäleta seda aega, olin seitsmeaastane, aga tean, et istusin diivaninurgas. Meil oli padjapüür, kuhu sisse olid pandud kuivatatud leivad. Aga ema oli abiellunud ja tal oli teine nimi. Sellepärast ei olnud minekut. Pääsesime,“ ohkab ta.

Vilma peab end kahekordselt õnnelikuks: esmalt pääses ta kolmeaastasena eluga Tallinna pommitamisest ja hiljem ka küüditamisest. Kõigil lähedastel mõistagi nii hästi ei läinud: „Ma käisin siin oma äia venna pärast. Nende pere viidi ära juba 1941. aastal. Tal oli viis tütart ja kõik olid headel kohtadel – sellepärast viidigi. Mu äi ütles tihti, et näe, seal on mu venna talu, aga sinna ma ei lähe, ma ei saa sinna hoovi minna. Ja nõnda laguneski see ära.“

Marju silmist voolasid pisarad juba enne, kui ta oma isa nimega tahvli juurde jõudis: „Ma olin pooleaastane, kui mu isa ära viidi. Aastanumber oli 1945. Ma ei ole oma isa näinud. Ainult kirjadest sain teada, kui väga ta oma väikest Marjut armastab. Meid oli kuus last, ema ütles, et autos ei olnud sel öösel ruumi, et kuus last ja naine veel peale saaks. Kaks nädalat ootas ta kohvrite otsas, et millal järgi tullakse. Aga ilmselt sel kommunistil-vallavanemal-pealekaebajal oli ikka inimlikkust ja jättis meid maha. Aga isa suri 48aastasena.“

Need mälestused sai Maarjamäel kogutud napi tunni ajaga. Kauem ei kannatanud seal olla. Süüdi polnud mitte ainult lõikav meretuul, mis kustutas enamiku mäle(s)tajate toodud kalmuküünlaid, aga ka memoriaalis valitsev hinge pussitav emotsioon. 70 aastat võivad näida pika ajana, kuid tegelikkuses on märtsiküüditamine meie rahvuslikus mälus värske ja veritsev haav, mille valu tunneme tänaseni.

Täna 16.00 avatakse Maarjamäel uus mälestustahvel, kus kirjas varasemalt teadmata olnud 200 ohvri nimed. 18.00 süüdatakse Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Narvas algaval mälestusüritusel iga küüditatu mälestuseks küünal, Paides algab sarnane aktsioon tund hiljem.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee