Kommentaar

Mart Soidro | Uued valimised on ukse ees (12)

Mart Soidro, literaat, 21. märts 2019, 16:01
Valimistest on möödas pea kolm nädalat, aga torm (veeklaasis?) ei taha kuidagi vaibuda. Endiselt on laual palju põletavaid teemasid, aga ka põnevaid variante, kes võiksid koalitsiooni moodustada. Kõrvalseisjana tundub, et hetkel on kõige ebatõenäolisem EKRE ja sotside vähemusvalitsus, kuhu kaasatakse ka valimistel tubli tulemuse teinud roheliste esindaja. Näiteks maaeluministriks. Ülejäänud variante välistada ei maksaks.

Värskes Maalehes kurdab Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder, et sellist hüsteeriat nagu praegu, pole läbirääkimistega varem kaasnenud. Tuleb tunnistada, et selles osas on veteranpoliitikul õigus.

EKRE on küll uuenenud, vastasel juhul ei peaks peaminister Jüri Ratas nendega läbirääkimisi, ometi närib kahtluseuss jätkuvalt paljude hingi. 99 671 valija tahet on arvestatud, 162 363 Reformierakonna toetajat on esialgu ootelehel. Ma ei soovi õli tulle valada ja väita, et 100 000 oleks väike arv ja 19 kohta riigikogus keskpärane tulemus. Kaugeltki mitte. Reformierakonnal on küll 15 mandaati rohkem, kuid asi pole ju mandaatide arvus, vaid põhimõtetes – Reformierakond käitus pärast valimisi ülbelt ning seetõttu jäi valikusõelale EKRE, kes on sõbralik ja koostööaldis.

Samas ei maksaks ligi 100 000 inimestest üle müstifitseerida ja neist kultusvalijaid teha. Tuletan meelde, et Indrek Tarand sai üksi 2009. aasta europarlamendi valimistel 102 460 häält – seega mõnevõrra rohkem kui EKRE 125-liikmeline armee seekord kokku.

Muide, süüdistuste ja solvumistuhinas on paljud unustanud, et vähem kui kahe kuu pärast käib juba Euroopa Parlamendi valimiste e- ja eelhääletus. Mitte ühtegi valimisplakatit ei torganud eile pealinna tänavatel kõmpides silma. Tuletan kõigile kandideerijatele meelde, et juba 17. aprillil algab aktiivse valimisagitatsiooni aeg, mille jooksul poliitiline välireklaam on keelatud. Minu meelest on viimane aeg hakata tutvustama ideid ja panna püsti valimistelk.

Keskerakonnal läheb kehvasti

Europarlamendi valimised toimuvad meil neljandat korda ja tulemused on olnud küllaltki ettearvamatud. Viimane kord ehk kõige vähem, kus kõik suuremad erakonnad võtsid oma ning Indrek Tarandit lahutas kuristikust 6666 häält (Delfi, 26.05.2014). Seekord saadame Strasbourgi ja Brüsselisse seitse saadikut ning kindlasti tuleb kohtade pärast tihe rebimine. Palju oleneb valimisaktiivsusest, mis on koledasti kõikunud: 2004 - 26,8%, 2009 - 43,9% ja 2014 - 36,5%. 2004. aastal tegi puhta vuugi Toomas Hendrik Ilves, kes kogus 76 120 häält. 30,8% häältest! Näiteks Tarandi toetusprotsent oli 5 aastat hiljem „vaid” 25,8.

Seekord näikse kõige täbaramas seisus olevat Keskerakond. Nad ei suutnud juba riigikogu valimistel oma venekeelseid valijaid mobiliseerida, mis saab siis veel europarlamendi valimistest, kui Ratase-Helme-Seederi koalitsioon on hakanud neid just õpetama uut moodi elama. Mõistan Yana Toomi, kes väitis „Radaris” (19.03.2019), et üksikkandidaadina oleks tal eelseisvatel valimistel kordades kergem kui erakonna ridades kandideerides. Kuidas seletada oma valijatele, et Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsioon hakkab ka nende „põlve uueks looma”?

Valimiste võitjas ei tohiks aga olla kahtlust – peaks sündima ime, kui Reformierakond ei saaks valimistel kolme kohta.

Tõetund saabub riigikogu juhatuse valimistel

Riigikohus arutab laekunud valimiskaebusi ilmselt kuni 27. märtsini, mis tähendab, et riigikogu valimiste tulemused saab välja kuulutada kõige varem 28. märtsil. See omakorda tähendab seda, et suure tõenäosusega tuleb riigikogu XIV koosseis kokku 8. aprillil.

Algus on tavapärane. Istungit juhatab valimiskomisjoni esimees ja selle avab president Kersti Kaljulaid. Kindlasti kõlab ka hümn ning vanim riigikogu liige Enn Eesmaa loeb kõnepuldist ette ametivande.

Põnevaks läheb siis, kui riigikogu liikmed hakkavad üles seadma esimehe kandidaate. Kuna hääletamine on salajane, ei saa välistada, et esimesed selle päeva pildid tehakse juba valimiskabiinis oma sedelit pildistades (ühispilt tehakse teadupärast alles pärast esimest istungipäeva lossi fuajee võlvide all).

Hääletamine on küll salajane, kuid häälte kokkulugemine avalik. Esimeheks saab kandidaat, kellele antakse üle poole kehtivatest häältest. Kui ükski kandidaat nii palju hääli ei saa, korraldatakse kahe enim kandidaadi vahel lisavoor. Kui see jääb viiki, heidetakse liisku.

Kui peaks juhtuma, et hääled ei pea ja loodava koalitsiooni kandidaat ei saagi esimeheks, pole iseenesest veel lahti midagi. Näiteks VIII riigikogu valimised võitis KMÜ (Koonderakond ja Maarahva Ühendus), saades parlamendis 41 kohta. Koalitsioonikõnelused kulgesid paraku üle kivide ja kändude, kui riigikogu 11. märtsil 1995. aastal kokku tuli, polnud valimiste võitja jõudnud kokkuleppele ei Reformierakonna ega Keskerakonnaga. 

KMÜ esitas riigikogu esimehe kandidaadiks Ülo Nugise, kes paraku jäi häältega 48:52 alla Reformierakonna tõusvale tähele Toomas Savile. See oli üldse tore aeg, sest riigikogu aseesimeesteks valiti sel mälestusväärsel päeval Edgar Savisaar ja Arnold Rüütel. Kuu aega hiljem läks Savisaar siseministriks ja tema mantlipärijaks sai riigikogu juhatuses tunnustatud jurist Arvo Junti.

Miks ma sellest vähetähtsast faktist nii pikalt pajatan, võib lugeja küsida. Sellepärast, et mul pole õrna aimugi, mis 8. aprillil juhtuma hakkab.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee