Tõnis Erilaiu lehesaba | Blogid

Kuidas raha leivatalongidele trükiti 

Tõnis Erilaid, 21. märts 2019, 00:04
 HEIKO KRUUSI
Kes seda nüüd täpselt mäletab, oli see täna või 23. märtsil 1992. aastal, kui tartlased said kummalisi rahatähti. Tagaküljel oli kiri „vremennaja kartotška na hleb“ ehk siis eesti keelde ümberpandult ajutised leivakaardid, esiküljel väärtus – 25, 50 või 100 rubla. Rahal olid ka vesimärgid. „Tartu raha“ trükkimiseks oli kasutatud sotsiaalpangas vedelenud nõukogudeaegseid Permis valmistatud katastroofitalonge. Neid oleks tavaolukorras kasutatud loodusõnnetuste ajal, et vältida leiva ülemäärast kokkuostu.

Nood leivatalongid läksid käiku eeskätt seetõttu, et Tartus oli sularaharubladest suur puudus. Nii otsustatigi, et edaspidi makstakse ametnikele osa palgast ja vanainimestele pool pensionist (või elatusrahast, kuidas täpselt tol ajal termin oli) nende maksetšekkidega. Teada anti, et nende eest saab toitu osta vaid linnale kuuluvast kuuest poest. Muud kraami „Tartu rahaga“ ei müüdud. Kui kümnerublase ostu eest tasuti 25se tšekiga, siis said 15 ehtsat rubla tagasi. Kui ostsid sajase tšekiga 10 rubla väärtuses kaupa, siis anti tagasi samuti 15 ehtsat rubla, ülejäänu tšekkides.

Rahvas püüdis tšekkidest kähku lahti saada. Ehtne rubla tundus kindlam. „Tartu raha“ elu jäi ka lühikeseks. Neid sai tarvitada vaid 37 päeva.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee