Üks sellistest otsustest on välistudengite Eestisse õppima tuleku piiramine. Piltlikult öeldes tähendab see Eesti lukku keeramist ning on maailmale antava signaalina väga halb. Kui rahvas hääletab saastamise kartuses Eestis maha uute tehaste rajamise, siis just meie teadmiste müümine ja hariduse pakkumine oleks hea alternatiiv ajale jalgu jäänud ressursimahukale tööstustootmisele. Nii mõnigi siia õppima pürgiv välistudeng võib ju tõepoolest üritada meid kasutada väravana ELi ahvatlevama elu peale pääsemiseks, iseasi, kas tegu on suure migratsioonipumbaga. 

Kuid moodus, kuidas EKRe juht sellest teada annab lisaks varasematele sõnavõttudele, paneb üheselt kahtluse alla nii välistudengite vaimsed võimed kui ka Eesti kõrgkoolide taseme. Lisaks senisele, kus EKRE võrdles mustanahaliste päid õõnespuiduga, räägitakse nüüd lastemuusika tasemega kääksutavatest ja kõõrutavatest Hiina tudengeist.

Asjadest saab rääkida mitut moodi, kuid kõigi ja kõige reljeefne paikapanemine ei pruugi olla hea eeldus edukaks riigivalitsemiseks. Enam ei saa ju öelda, et opositsioon võib rääkida mida iganes, nende sõnadel pole mingit mõju. Läbirääkimisi vedav Jüri Ratas võib ju Karlssoni kombel rahu soovida, öeldes, et ärge kartke, me ei pööra Eesti riiki teise suunda. Aga kui Helme suupruukimise hinnaks on suhete rikkumine Hiina riigiga ning mitte ainult meie vastu huvi tundvate välistudengite ärakadumine, vaid ka siia juba tulnute hirmunult või solvunult lahkumine, siis kas me sellist Eestit tahtsimegi?