Kommentaar

Ene Pajula | Ela ise ja lase teistel elada, arvab Mammi (23)

Ene Pajula, ajakirjanik, 19. märts 2019, 16:33
Foto: Õhtuleht
Aastat viis tagasi elas mammi mõned nädalad Inglismaal, kus tema korteriperenaine oli hästi huvitatud Eestist ja Eesti ajaloost. Ja kui ta siis oli mõnda aega mammi lugusid kuulanud, rääkis ta järgmise loo. Oli tal kord olnud üks noor hiinlannast üürnik ja just sel ajal oli Austraalia kohal alla kukkunud üks Hiina lennuk. Kõik pardal olijad, umbes 300 reisijat ja meeskonnaliiget, said surma. Muidugi oli see üleilmne uudis. Aga noor hiinlanna raius selle uudise peale kui rauda: see on alatu laim ja imperialistide alusetu väljamõeldis! Hiina lennukid ei kuku alla!

„See hiinlanna oli ju 25-aastane, aga sina elasid Nõukogude võimu all 40 aastat. Kuidas sina oled suutnud nende ajupesu vältida?“ küsis inglannast perenaine. Mammi kehitas õlgu. Ta polnud selle peale kunagi mõelnud.

„Ma ei tea,“ ütles ta siis. „Me olime Moskva ajupesu suhtes immuunsed. Ma tõesti ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi, kellele see külge oleks jäänud.“

Nõukanostalgia karmi käe järele

Ent paraku! Pärast viimaseid valimisi peab mammi tunnistama, et oli eksinud. Sest mis muu, kui nõukogude nostalgia ehk teisisõnu igatsus karmi käe järele, pani viiendiku valijaist hääletama EKRE poolt pluss veel natuke neid, kes hääletasid Isamaa poolt, sest ausalt öeldes, mis vahe neil kahel erakonnal ikka enam nii väga on. Ei imestaks, kui nad peagi leivad ühte kappi paneksid – see ju Res Publical läbi proovitud asi. Isamaaliit õnnestus neil isegi täielikult alla neelata – mammi meelest on karjuv ülekohus seegi, et nad nüüd Isamaa-sulgedega uhkeldavad. EKRE on selles mõttes muidugi kõvem pähkel, ühinemisel kaotab oma näo pigem Isamaa.

Muide, sama seltskonda sihtis ka Elurikkuse Erakond, nagu kinnitas kohtumisel valijatega nende Hiiu-, Lääne- ja Saaremaa  ringkonna esinumber Kaupo Vipp, on ERE ja EKRE vaated ühised. Erinevused seisnevat vaid selles, et kui ERE igatseb vaid lilli ja liblikaid, siis  EKRE oleks nõus arendama ka mõningast tööstust.

Muuseas, kui keegi tahab erakonda põhja lasta, siis kutsugu Artur Talvik punti. Mis juhtus rohelistega eelmine kord pärast seda, kui Talvik nende nimekirjas kandideeris? Kaotasid oma näo ja läksid laiali. Mis juhtus Vabaerakonnaga, kui Talvik seal asju ajama hakkas? Kõik läks niimoodi käest, et ta pidi isegi pagema. Ja nüüd Elurikkuse Erakond? Talvik tahaks teha erakonna, mis pole erakond. Näib, et see on tal juba mitmes läbikukkunud katse. Idee võib ju teoorias ilus olla, aga nagu utoopiad üldse, ei näi seegi tööle hakkavat.  

Mis EKREsse puutub, siis miks on mammil järjest rohkem selline karvane tunne, et Helmed, eelkõige Mart, ihkab Vares-Barbarust teha? Miks muidu on tema sõnad Putini omadega järjest sarnasemad? Miks muidu pillub ta Euroopa Liidu suhtes vaenulikke avaldusi ja kinnitab, et tõelise suveräänsuse suudab Eesti säilitada ainult üksi olles? Miks kiidab ta taevani Vene tsivilisatsiooni? Miks muidu toob ta meile proletaarlaste kombeid?

Saja aasta tagusel proletariaadil polnud kombeks argumenteerida, nemadki rääkisid vaid loosungite keeles ja kui see kellelegi ei meeldinud, siis sai kuuli. Meie omad võtavad esialgu veel ainult rusikad välja. Siinkohal on lohutav teada, et EKRE esimene leedi pr Helme on ühes intervjuus lubanud, et võimule saades nad kedagi represseerima ei hakka. Jõuab ehk enne pakku minna.

Tõsi, Vares-Barbaruse  saatus polnud küll kadestamist väärt, aga Helmed ei väsi kinnitamast, et nemad pole papist poisid. Nii et mine sa isahane tea. Igatahes, kui EKRE möödunud aasta lõpus Lihula kalmistul uuesti skandaalset mälestusmärki püsti pani, siis loitsisid kõik kokku tulnud mehed koos Mart Helmega: Eesti eest, Eesti eest! Keegi ei küsinud, mis mõttes Eesti eest? Eesti eest Vene Föderatsiooni koosseisus?

Mis muu tulukese see loits mammi peas eelneva valguses ikka põlema oleks pannud ja see on midagi, mis ajab mammile hirmu peale. Ja tundub, et mitte ainult talle, sest võib-olla ei oleks Reformierakond valimisi nii suurelt võitnudki, kui see osa rahvast, kes mingil juhul nõukogude korda tagasi ei taha, poleks Reformierakonnas näinud ainsat kindlat alternatiivi. Eks sotsides muidugi ka, kes on ikka väga mõistlik erakond. Ja tõesti, kas pole imelik, et just sotsidel, kel justkui peaks nõukogude aegse sotsialistliku korraga kõige rohkem ühist olema, ei ole seda mitte?

Kuidas lõimuda

Kui mammil millestki kahju on, siis sellest, et Eesti 200-l nii halvasti läks. Mammi ei kahtle üldse, et see erakond eesotsas oma ettevõtjatega oleks riigikokku kaasa toonud tubli annuse tervet mõistust ja läänemeelsust, millest järjest rohkem kipub puudus olema. Muuseas, veel üks joon, mis näib olevat pärit nõukogude ajast, on viha ettevõtlike inimeste vastu. Mäletate ju – kapitalistid on ühed vereimejad, kes tuleks kõik seina äärde panna! Nõukogude võim tegigi neile 1:0 ära.

Ja nüüd! Mammi lihtsalt ei saa aru, kuidas inimesed ei mõista, et ettevõtjate ja ettevõteteta poleks meil mitte mingit elu. Kes loob töökohti, kes maksab makse? Või tahab keegi tagasi naturaalmajandusse? Ja kas keegi tõesti arvab, et ettevõtjate elu on üks pidu ja pillerkaar, et nad ei pea üldse ahju pealt üles tõusma ja söövad vaid sularasva? Kas kellelgi on aimu, kui paljud noored ettevõtjad on ennast tööga hauda ajanud, küll aga pole mammi kuulnud, et mõni  elukutseline protestija oleks insuldi või infarktiga kokku kukkunud.   

Aga see selleks. Võib-olla läksid nad alt oma esimehe Kristina Kallasega. Paljudel oli ilmselt meeles Kallase seisukoht, et eestlased peaksid venelastelt vabandust paluma selle eest, mis üheksakümnendate algul toimus – aga mille eest siis? Kas selle eest, et eestlastel oli julgust oma riik teha? Ja nüüd tuli ta nagu tulnukas teiselt planeedilt, heites ette, et keegi pole kiiremaks lõimumiseks midagi ette võtnud. Ja tema on ainus, kes teab, kuidas seda teha.

Kui mammi milleski Jevgeni Ossinovskiga ühte meelt on, siis selles, et lõimimine ei saa käia hoogtöö korras. Näiteks, et sellest sügisest on kõik koolid eestikeelsed! No tore on! Esiteks: kas ta tahaks uut pronksiööd? Ja teiseks – on üks asi, mida Kristina Kallas, kas oma tausta või millegi muu tõttu – pole tajunud. Ja see on see, et eelkõige pole väga kiiret lõimumist tahtnud seda eestlased ise.

Kunagi, 1950-ndatel, olid meil eesti-vene segakoolid, ja seda, et nendest lahti saadi, peeti meie haridussüsteemi suureks võiduks. Ükski eestlane poleks tahtnud, et midagi sellist jälle juhtuma hakkab. Mammi meelest oli mõistlik asjadel rahulikult areneda lasta. Kui vene perekond tahtis lapse eesti kooli panna, siis polnud see ju keelatud, enamgi veel, nad on lahkesti vastu võetud. Ja meil on selle kohta ka vahvaid näiteid, nagu esimesena pähe tulevad Jevgeni Ossinovski või Elina Netšajeva.

Kui Kristina Kallas segregeeritud süsteemist rääkima hakkas, eriti selles trammipeatuse juhtumis, tundis mammi, nagu oleks ta lahtise käega vastu vahtimist saanud. Mammi mõistab segregatsiooni kui riiklikku korraldust – venelastel oleks olnud keelatud eesti koolidesse astuda ja eestlastel vene koolidesse – just nagu seal trammipeatuses, aga seda pole ju olnud. Kõik on olnud vanemate vaba valik. Eestlased, keda on ju oma sajandi jagu vägisi venestada püütud, pole tahtnud midagi kellelegi teisele peale pressida. Võib-olla riskisime viienda kolonniga, aga kas vägisi keelt õppima sundides oleks seda kergem vältida olnud? Kes teab. Mammi meelest pigem mitte.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee