Elu

BAARI-MADISE BLOGI | Suutsin kogu oma õnne ära needa viimases postituses, politseireid tuligi! (20)

Madis Räästas; Anu Saagim, 17. märts 2019, 10:04
Madis Räästas aka Baari-Madis 
Seal, kus hundist räägid... Raisk! Ma suutsin kogu oma õnne ära needa oma viimases postituses. Politseireid tuligi!

Öeldakse, et naer on terviseks. Ja mulle meeldib naerda. Kõige rohkem enda üle, siis teiste üle ja lõpuks ka teistega koos. Kui nalja elust enesest ei leia (mis on tegelikult võimatu, lähtudes milline tsirkus Eestis pidevalt käib), siis leian rõõmu stand-up'ist. Olen pea et kõik showd Netlfixis läbi vaadanud ja kuue aasta jagu tervist endale juurde naernud.

Samal teemal

Olen oma silmaga ära näinud USA riigivaenlase nr.1 Kathy Griffini showd, seksuaalselt provokatiivse Amy Schumeri etendust, kui ka insult-comic ja oma lemmiku drag-queen Bianca Del Rio ülesastumist. Ja iga etenduse lõppedes tundnud end justkui seitsmendas taevas olevat ja kõige õnnelikuma  
inimesena maailmas.

Aga nimekiri, keda veel sooviks näha on tohutult pikk: Michael Mcintyre, Daniel Sloss, Ricky Gervais, Sarah Millican ja paljud teised. Minu suureks rõõmuks on Norra riigil ja rahval piisavalt palju raha, et igat masti staare siia esinema meelitada. Ja peaks mainima, et nende populaarsus on siin tõepoolest suur. Kõik etendused on üsna kiirelt välja müüdud.

Kuna mul suurt eraelu ei ole ja pean pidevalt otsima "vaheldust" netiavarustest, siis olen üsna kursis iga kontserdiga, mis Norrasse maabub. Novembris leidsin piletid Sarah Millicani etendusele. Aga kuna olin just maha pidanud oma suurejoonelise sünnipäeva ja raha oli sama vähe, kui Suusaliidul peale sponsorite lahkumist, siis pidin kõvasti püksirima pingutama ja mõned päevad näljas elama. Kuidagi kraapisin sendid kokku ja sain oma pileti Sarahi etendusele. Rõdule viimasesse riita, nurka sissepääsu juurde.  

Ja siis sai mitu pikka kuud oodatud. Tema albumeid kuulatud Spotify`is,  
intervjuud ja muud klipid Youtube'is üle vaadatud, googeldatud tegemiste kohta nii, et näpud verel. Korralik ettevalmistus. Kõik, mida andis vähegi siduda Sarah Millicaniga, sai tehtud. 

Ja saabuski 10. märts. Triikisin püksid, kampsunil traageldasin kinni lahtised  
lõngajupid, jalga puhtad trussikud ja sokid. Kreemitasin end peale dušitamist varvastest ninaotsani. Valmistusin pikalt ja mõnuga. Kell 16.00 istusin rongile. Mind ei seganud isegi valju häälega tüütu plika, kes röökis oma vennaga juttu ajada. Mõlemal olid kõrvaklapid peas. Ei häirinud mind ka tatine pensionär, kes vahetpidamata salvrätikusse löristas ja takkapihta valjult aevastas. Ma isegi suutsin naeratada, kui see sama väänikust plika oma Coca-Cola Zero mu allahinnatud H&M mantli peale ajas. Miski ei kurvastanud mind, sest kell 20.00 saan ma naerda oma puhastesse trussikutesse tilgad. Elu oli justkui ilus.

See rõõm kestis sama kaua kui Reformierakonna joovastus peale valimisi. Enne Drammenisse saabumist jäi rong seisma. Tuli teade, et politsei on jaamas kõik rongid kinni pannud. Neil on reid. Seda on varemgi juhtunud, kui otsitakse kurjategijaid. Kogu liiklus pannakse seisma. Kui kauaks, keegi ei tea.

Vagunite uksed tehti lahti ja inimesed lubati välja. Hakkasin kohe närviliselt minuteid lugema, sest mul oli üsna aja peale minek. Olen ju oma excelis iga sammu  minutilise täpsusega välja arvutanud. Täitsa närvi läksin. Ei aidanud kaasa ka see väike tüütu kärbes, kes hakkas mu kõrval lahinal nutma. Issi ootavat ja nüüd ta ei jõuagi temaga kohtuma. Kurat küll, mul endalgi raske!

Aeg jookseb, aga meie ei liigu. Iga minut venis nagu tund. Täiesti perses olukord. Muutusin täielikuks hüsteerikuks ja draamakuningannaks ning kurtsin kõigile, kui raskesse olukorda olen sattunud. Juba kirjutasin mõtetes kaebekirja politseile ja rongifirmale, et tahan saada kompensatsiooni saamata jäänud elamuse eest. Nihverdasin istmel rahutult.

Pool tundi hiljem. Jaam on avatud. Signaal on käinud, aga nüüd ei saadud kõiki reisijaid tagasi nii kiirelt, kui vaja. Tahtsin nende peale karjuda nagu hüsteeriline jalkatreener mängijatele: "Kiiremini, kiiremini, kuradi tölplased!". Passisin kella  
iga viie sekundi tagant. Kõik peal ja liigume! Lõpuks sai rong hoo sisse. Mul oli igasugune normaalne mõtlemine kadunud. Peal oli täishüsteeria. Hakkasin tweetima otse artisti kontole, kuidas ma kõigest  
kaunist ilma jään, kui ta pisut hiljem lavale ei lähe.

Rong liigub, sekundid tiksuvad. Tegin vaikselt juba jalgadele soojendust, sest kohe läheb suuremaks sprindiks. Aga ikka olen oma ajakavast maas. Vahepeal saadan veel ühe meeleheitliku tweet'i artistile. Kas tõesti ei vea mul mitte kunagi!

Oslo piirides. Olin vaguni keskel. Mul oli võimalus väljuda mõlemalt poolt. Olin segaduses nagu Kaja Kallas, kes ei suuda otsustada millist koalitsiooni kavaleri valida. Vasakpoolses rongi otsas tuterdas mingi isehakanud Björn Dæhlie oma suuskadega, olles terve vahekäigukogu blokeerinud. Seljakotid ja kepid risti ees. Ei saa keegi sisse ega välja. Paremal pool oli tekkinud juba järjekord vanuritest ja nende kompsudest.

Siin on vaja kiirotsus teha, aga paanikas pole ma eales häid otsuseid teinud. Hakkasin trügima selle suusataja poole. See raisk ei tahtnud mind mööda lasta, sest siis ta pidi selleks oma asju liigutama. Krimpsutasin nägu nagu Jüri Ratas peale oravatega kohtumist. Teesklesin, et vaja WC minna. Passisin tualetis, kuivatasin kaenlaaluseid higist ja lasin kraaniveel joosta. Astusin välja ja jäin  
ukse ette seisma. See "Björn" vahtis mind nagu oleksin suusarajal pettust teinud. Kella vaadates ohkasin valjult, et mu "valu" oleks kõigile näha. Ja veel üks meeleheitlik tweet!

Rong peatub. Jooksen välja. Vaksalis. Nii palju inimesi ja kohvreid. Torman ja kargan üle kohvrite nagu 110 meetri tõkkejooksja. Siis pendeldan inimeste vahel nagu slaalomi sõitja. Püüan leida võimalikult otsemat tee. Hirm on nahavahel, et nagunii ei jõua etendusele. Nutulaul suus, nagu Marilynil Riia bussis. Ikka endast väljas, kuidas üks ilus pühapäev nii halvasti lõppemas. Torman edasi. Eemalt näen valgusfoore ja peilin, kuidas kõige kiiremini üle saab. Ei takista mind trammid, ei takista mind bussid. Kuulen autode vihast tuututamist. Rehman lihtsalt käega. Peaksin vist ikkagi jõudma. Aga siiski vaja veel üks tweet teele panna, et näidata milline idiootne hüsteerik ma olen.

Tunnen kuidas higi jookseb, hing vaevu kaelas ripub. Kisun salli ja mütsi kaelast, et saaks kiirelt asjad garderoobi ja siis istekohale. Teatrimaja uksed  
paistavad. Enne sisenemist jõuan pisut hinge tõmmata.

Värskendan end tualetis. Liigun fuajeesse ja teen näo, nagu midagi poleks juhtunud. Baarist jõuan isegi klaasi mulli tellida ja juba kõlabki muusika. Etendus algab. Üle kivide ja kändude olen täpselt kohale jõudnud.  Ja kohe kui eesriie tõuseb on kõik minu muredki kadunud. Ähh, polnudki nii hull, kui olin ette kujutanud. Kuradi Dramaqueen!

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee