Eesti uudised

Keeleteadlane Krista Kerge: „Ma ei ole mures mitte eesti keele, vaid verbaalse keele, üldse igasuguse keele tuleviku pärast.“ (21)

Rainer Kerge, 16. märts 2019, 00:01
KAKS KEELETEADLAST: Pärast Õhtulehele intervjuu andmist pidas Krista Kerge Tartus Eesti Rahva Muuseumis loengu. Pildile pääses ka ärkamisaegne rahvaluule- ja keeleteadlane Jakob Hurt (1839–1907).Foto: Aldo Luud

„Kui noor loeb ainult lühikesi tekste, mis on kujundatud araabia moodi ruuduliseks maailmaks, siis euroopalik võime lugeda pikka teksti – vasakult paremale sadade lehekülgede kaupa – lihtsalt ei kujune välja,“ tõdeb Krista Kerge,  Tallinna ülikooli rakenduslingvistika professor, tänavune Wiedemanni keeleauhinna laureaat.

Andke andeks, kas te olete Kerge või Kerge? [Kerge, k`erke, kerget – kerkinud ala; k`erge, k`erge, k`erget – mitteraske.]

Mina olen Kerge. [K`erge, k`erge, k`erget – mitteraske.]

Kas eesti keel on ainus keel, milles tuntakse vältevaheldust?

Ma ei tea teist keelt, kus vältevaheldus eristaks nii grammatilisi vorme kui ka sõnu.

See oli vist Eduard Laugaste, kes ütles, et virulased ei suuda – mitte ei viitsi, vaid ei suuda – rääkida teises vältes. Nad ei häälda mitte „palju“, vaid „palllju“ – vähemalt kolm l-i on ses sõnas.

See on Kirde-Eesti rannikumurdele omane soomepärane nähtus. Sellest kogemusest rääkis mulle Virumaalt pärit tuntud raadiokeelemees, kahe doktorikraadiga Henn Saari: ta õppis teise välte selgeks keskkoolis ja ülikoolis. Õppis nagu võõrkeelt: tõsiselt, teadlikult, sõnakaupa.

Kas teil on ka selline keelekõrv, et ütlete tudengi hääldust kuulates ära: kuuenda eluaastani elasite Kärdlas, siis kolisite Tartusse?

Sellist oskust minul kahjuks ei ole ja ma ise olen kuuenda põlve tallinlane, üsna lootusetu juhtum. Minu ainsad kirjakeelemõjutused on võib-olla sellest, et vanaemal, kellega ma koos elasin, oli omal ajal saksakeelne lapsehoidja ja tema vennal venekeelne. Kasvades nad siis vahetasid omavahel neid keeli ja õues õppisid teiste lastega eesti keelt. Niisugune oli aastail 1905–1910 Tallinnas komme oma lapsi kasvatada – et nad kolme kohalikku keelt hästi valdaksid.

Keeleõpet saksa keelega alustanud vanaemal oli väikseid saksapäraseid häälikupikkusi ja rõhke, nii et mina kirjutasin esimese ülikooliaasta lõpus etteütluses sõna „kardin“ valesti – nii, nagu mina olin seda kuulnud: „kaardin“.

Eesti peaks olema keeleteadlasele paradiis. Kui keset Paidet tuua kokku sajale lähenevad Kihnu proua, Setu proua ja Viru proua, ning paluda neil rääkida kodumurdes, peab vist tõlgi kampa otsima.

Edasi lugemiseks:

Samal teemal

14. märts 2019, 16:40
GRAAFIKA | Eesti elanikel on 211 emakeelt
14. märts 2019, 13:00
GALERII | Vaata e-etteütluse teksti õiget kirjapilti. Kas panid täppi?
14. märts 2019, 09:00
Vaegkuuljatele e-etteütlust ette lugenud Margus Saar: eks ma natuke pabistasin
16. veebruar 2019, 00:01
Andekuse uurija: andekaks peetakse peamiselt lapsi, täiskasvanud on „lihtsalt targad ja palju õppinud“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee