Uudised

Olev Remsu: eestlased on küllaltki rassistlikud 

Jüri Pino, 11. august 2000 23:00
Olev Remsu, kirjanik ja ajakirjanik, nagu tema visiitkaart ütleb. Paadunud reisiinimene, kes kunagi välismaalasele, kes kahetses, oh, te vaesekesed, te pole ju kuskil käia saanud, vastas: aga sa Kamtšatkale üldse loodad pääseda, mees?

Alguseks räägib Remsu loo: läheb Kantonis tšehhi pan konsul naisega restorani, koer kaasas. Ehk pan koer. Seletab inglise keelt mitte eriti oskavale kuid sõbralikule, naeratavale personalile - hiinlasi on iidsest ajast peetud maailma kõige viisakamaks rahvaks - žestidega, et andke pan koerale ka midagi. Võtabki siis naeratav personal pan koera kaelarihma, viib kuhugi. Küllap koerale antakse kuskil tagaruumis oma pulgad, mõtleb konsul ja asub einele. Eine läbi, palub pan konsul pan koera tagasi. Ise just sõite ära, seletab personal žestidega...

Ei teagi, kas uskuda, aga lugu on hea, kas pole, Cindy - täpselt nii, Brandon, Hiinas võib kõike juhtuda, kas pole, Jim? Täpselt nii.

Kohe alguses kisub kõrvale...

Räägi midagi, mis sind huvitab.

Mind huvitab... ma pean mõtlema. Ei oskagi öelda. Mu huvialad on nii laialdased, see on mu põhiline viga, pluss püsimatus. Ma oleksin ilmselt pidanud looma mingi reisifirma, kui oli veel see aeg. Reisimine on mind alati huvitanud ja ma olen NSV Liidu omal ajal ikka risti-rästi läbi käinud. Nüüd välisriike siis ka. Elamustealdis tüüp, nagu ma olen, püsimatu ka, meeldib kangesti, kui iga päev on uued muljed. Vanasti oli kere ka selline maadeavastaja oma, ma võisin taluda tohutut külma, tohutut kuuma, mis näiteks Kasahstanis oli möödapääsmatu. Talvel 50 kraadi külma, suvel 56 sooja, selles Näljastepi nimelises kõrbes. NSV Liidus nimetati kõrbe stepiks, lootuses, et siis saab selle üles harida.

Nüüd tulin Hiinast. Teist korda. Ja tead, mulle tundub, et eestlased ikka on mõnevõrra rassistlik rahvas.

Võib-olla.

Ega me selles ise nii väga süüdi ole, minevik on. Me oleme alati omal maal tõrjutud olnud, välja arvatud eelmine vabariik. Eriti pärast 45. aastat, see on loonud võõraste kartuse, mis on üle kasvanud võõraste vihkamiseks ja selliseks ülbuseks nende vastu. Eestlased on nii väiklased, et kõik maailma rahvused on hierarhiseeritud, kes kui palju väärt on. Üsna eesotsas on norralased, taanlased, soomlased, allpool endised Ida-Euroopa ja liidu saatusekaaslased, kõik on lahterdatud. Kanadalased on väga tipus, eksootilistele rahvastele jäävad tagumised kohad. Kusjuures hierarhiseerimine põhineb aegunud infol ja eelarvamustel. Eestlane peab siiamaani inglast töökaks, itaallast logelejaks makaroniõgijaks. Samas on itaallaste keskmine tööviljakus juba tükk aega kõrgem kui inglastel. Itaalia on Suurbritanniast mööda läinud nii rahvusliku kogutoodangu kui ka kogutoodangu poolest elaniku kohta. Kui ida poole vaadata, kuhu eestlane üldse vaadata ei taha, Hiinasse, siis hiinlase maine on kujundanud kommunismiaeg.

Hiina punaarmeelased.

Ja hungveipingid. Paljud eestlased ei tea hiinlastest muud kui seda õnnetut varblaste tapmist kultuurirevolutsiooni ajal, kui nädal aega tehti hirmsat lärmi, et varblased ei julgeks maha istuda, puhata, lendasid, kuni surnult maha kukkusid ja ära söödi. Varblased pidid põllul liiga palju teri hävitama.

Aga Hiina kultuur on 5000 aastat vana, see on vanim ühes kohas asunud kultuur. 5000 aastast valitakse välja üks nädal ja kujundatakse selle järgi arvamus.

On ju mitu Hiinat. Kööke üksi kaheksa.

Võib arvata, et rohkem. Ilmselt rohkem. Rahvusi on seal juba ametlikult 56, keeli hulk, mis neid õieti ühendab, on hieroglüüfid. Uske on tohutu palju ja see on ainus impeerium, kus pole kunagi olnud valitsevat religiooni. Inglased tegid oma impeeriumi anglikaani kiriku nimel, hispaanlased katoliikluse, roomlased Jupiteri kultuse nimel...

Kuule, siin ma vaidlen vastu. Kalifaat välja arvata, pole impeeriumid üldiselt usust suurt hoolinud.

Kalifaati ma just tahtsin nimetada.

Nojah, Jupiteri puhul ma pisut liialdasin. Vähemalt on usuga vallutusi õigustatud.

Ma käisin eelmisel aastal Tahitil, seal on usuga eriti segane. Kõigepealt tõid inglased protestantismi. Siis tulid prantslased ja polüneeslased, kirjaoskamatud, pidid ümber orienteeruma.

Ükskord saab ehk eestlane aru, et hiinlased on tõusev rahvas. Aga enne peab ta hakkama itaallasest lugu pidama.

Üldiselt me oleme küllaltki rassistlikud. Minu emapoolsed esivanemad on pärit Võrumaalt ja seal on selline võõrastepelgus, et kui võõras tuleb, ütleb su enda, su loomade, su maja kohta midagi head, siis seda võetakse kaetamise, ärasõnumisena.

On ka nii, et liiga pikalt vaatamine on juba kaetamine.

Loomi ei tohi üldse vaadata. Niidul võib, aga lauta võõrast ei lasta. Niisugune pelgus ja enesesse kapseldumine. See on tegelikult hirm, mis sellise hierarhiseerimisega kasvab ülbuseks üle. Kedagi tuleb endast ikka madalamaks pidada, venelasi muidugi, valgevenelasi, kasahhe. Huvitav on veel, kuidas see hierarhia muutub. Teadagi, soomlaste näide - alles nad olid number üks või kaks, aga nüüd irvitatakse põtrade üle...

Mis su’ga Hiinas juhtus?

Ma pean mõtlema.

See vist ei ole huvitav... Ma mõtlen põnevama loo...

Kas sa hieroglüüfe oskad?

Umbes sada on kogemata tulnud. Kui nüüd paar kuud teeks tööd, ega see hieroglüüfide mõistmine ei olegi nii keeruline, saaks nii 1500 hieroglüüfi selgeks, võiks ajalehte lugeda. Keelt rääkima minu vanuses enam ei õpiks. Sest lisaks häälikutele on hiina keeli tähtis kõne meloodia. Kui me kuulame võõrast keelt, siis me pingutame, et kuulda häälikuid, aga meloodiat tähele ei pane.

Üks lugu juhtus Harbiinis, selles linnas, mis on umbes 105 aastat vana, Hiina kohta noor ja mitte eriti suur, umbes viis miljonit inimest.

Hiina Elva.

Umbes jah. Venelaste rajatud linn, kavatsusega sealtkaudu Hiinat vallutama hakata. Seal pidi loomaaias olema panda. Läksin vaatama, ei olnud. Ja küsisin oma giidi käest, et miks pandat ei ole. Tema küsis, aga mis see panda on? Jutt inglise keeles. Mina nagu puuga pähe saanud, kuidas nii, hiinlane ei tea, mis on panda. Seletasin, et on suur panda, punane panda, selline mustvalge loom. Järsku ütleb hiinlane, ah, ma tean küll, see on see hobuse moodi loom, mustade ja valgete triipudega. Päris hulluks läinud. Leidsin siis reklaamibukleti, kus oli panda pilt, näitasin, see ongi. Tema ütleb, ah pandaa! Sellepärast me teineteisest aru ei saanudki, et neile on rõhk ja meloodia palju tähtsamad kui meile.

Seal olid veel amuuri ehk hiinlaste järgi kirdehiina tiigrid.

Vanasti õpetati, et on ussuuri tiiger, see kõige suurem sort.

See nimi on ka. Seal saab safarit sõita nende tiigrite vahel, päris põnev, aga kuna oli kole palav, siis nad magasid ega viitsinud süüagi. Sealsamas müüakse tiigrite konte. Tõenäoliselt võltsingud. Hiinlane usub loomakontide söömisse nagu meie C-vitamiini. Üks pettus mõlemad, nii palju nad ka ei aita.

Sa oled kunagi öelnud välismaalasele, kes kahetses, et sa pole Läänes käinud, et: ma olen käinud kohtades, kuhu sina elu sees ei pääse.

Harry Männil tuli kunagi ideele sõita, tema, mina, tema naine, koos rongiga Vladivostokki ja sealt edasi Kamtšatkale. Ma olen nooruses vagunisaatjana seda teinud. Mina olin nõus. Ta tahtis naisele Siberit näidata, nad olid sada korda sealt üle lennanud, aga näinud polnud. Aga üks ta nõuandja ütles: teid tapetakse maha enne, kui rong Moskvast välja jõuab. Siis naine keeldus.

Mina käisin viimati 1998. aastal autoga Pihva-Moskva-Nižni Novgorod-Kaasan-Iževsk-Jekaterinburg. Tagasi rongiga. Terve maantee oli prostituute täis. Räägime neist, see on huvitav, mis sa arvad?

Räägi.

Süsteem käib järgmiselt. Igal teeristil, bensiinijaamas, kus on sadu, kui mitte tuhandeid suuri autosid, juhid puhkavad, on mingi šašlõkiküpsetaja, mees, kelle ümber on viis-kuus tüdrukut. Need siis käivad öösel pargitud autode ustele kloppimas. Nii nad tavaliselt klienti ei leia, mingi häbi on ikka säilinud. Tuleb hääletada. Auto peab kinni, asi toimub lähema viie-kümne kilomeetri jooksul. Tagasi tuleb juhusliku autoga, aga siis ta ei tohi enam teenindada. Kui, siis on see haltuura, mis jääb sutenööril arvele võtmata. Kui plika läheb auto peale, siis sutenöör kirjutab autonumbri üles. Ja kui plika ei tule tagasi, helistab mees üks kakssada kilomeetrit ette RAI posti, liiklusmiilitsasse, pidagu kinni, kus plika?

Maru turvaline.

Turvaline jah. Nüüd on Venemaal uus raha, aga siis maksis suuseks 100 000 rubla, mis ei ole palju, tavaline 200 000 rubla. Aga preservatiivid tuli tüdrukult osta ja need maksid kümme korda rohkem kui muidu. Preservatiivi pealt teenistus tuligi. Koht, kus prostitutsiooni ei olnud, oli Tatarstan. Karm islam, prostituut visatakse kividega surnuks. Noh, peaaegu. Islamimaailmas on aga olemas ajutine abielu. Kui mees tuleb linna, siis võib ta pöörduda mulla poole, kes otsib talle noorte leskede seast ajutise abikaasa. Ajutine abielu võib kesta viis minutit kuni üks päev vähem kui aasta. Kui aasta saab täis, muutub see täisväärt abieluks. Ajutisest abielust sündinud lapse eest mees ei vastuta. See on ainuke viis, mida mina tean, kuidas prostitutsiooni välja juurida.

Mis sina arvad Tartu tütarlapse ideest 300 meest...

Hull on kära, mis selle ümber tehakse.

Minul on ettekujutus, et igasugu perverssusi on igal ajastul tegelikult sama palju. Vahe on ainult selles, kui palju neist räägitakse. Ka selle neiu kavatsus oli tingitud üldisest kärast, mis seksi ümber toimub.

Räägi nüüd loomavedamisest.

Sa oled ka vedanud?

Ei ole, ei jõudnud.

Oleks jõudnud küll. Hiigelvedamine algas 1992. aastal, kui 50vagunilised ešelonid läksid itta. Vanu loomavedajaid otsiti Tartu õllekatest taga ja nii edasi. Paari aastaga veeti peaaegu kogu Eesti kari minema. Siin oli odav, aga Usbekistanis, Kasahstanis sai veel loomade eest väga kõrget hinda. Enne Nõukogude aja lõppu oli massiline vedamine, nüüd on see välja surnud.

Mina vedasin Kesk-Aasiasse, Kaukaasiasse ja Venemaale. Nüüd vean teisele poole, Euroopasse, inimesi. Nii et ma olen nagu kvalifikatsiooni tõstnud.

Kumb keerulisem on?

Ikka inimesed. Loomavedamine oli tõeline kaif ja puhkus. Päevas oli tööd pooleks tunniks ja, mis põhiline, maksti tohutult hästi. 20 rubla päev. Ma hakkasin keskkoolipoisina vedama, see oli pöörane raha. Kuskil augusti lõpus, kui ma Tartu tagasi jõudsin, ostsin ma selle raha eest ülikonna. Mina muidugi seiklesin kõvasti, päris reis algas pärast loomavedamist. Ma tulin alati väga suure kaarega tagasi, kas või läbi Siberi.

Väga palju väga lugupeetud inimesi on loomavedamisega tegelnud. Ministreid, poliitikuid...

Seltskond oli Marcuse meele järgi: kriminaal ja tudengid. Heidikuid oli tublisti. See oli üks toredamaid asju, mis ma teinud olen. Ma olen kokku 18 korda loomi vedanud. Lõpuks olin isegi ešeloniülem, minu käes olid dokumendid.

Minu loomadega, muide, ei juhtunud kunagi midagi. Ehkki seal võis palju juhtuda, on vaguneid ja inimesi ära põlenud, on välja kukutud. Aga ikka enda süül, kõvasti joodud ja heintes suitsu tehtud...

Mõned loomad on siiani meeles. Oli üks mullikas, kelle nimi oli Tõnu, ehkki ta oli naissoost. Eraloomi veeti ka ja nendega oli küll janti. Tõnu oli ka eramullikas ja see on harjunud, et teda teenindatakse eraldi. Kui su vagunis oli eramullikas, pidi tal eraldi pang olema, mõnikord tuli ta seina küljest lahti teha, et üldse sööks ja jooks. See Tõnu tõmbas ennast kogu aeg lahti ja lõpuks ma lõin käega, lasingi tal mööda vagunit kepsutada. 25 aastat on möödas, aga mul on ta meeles.

Mis selle asja majanduslik mõte oli?

Asja finantseeris keskvalitsus. Eesti-poolne nipp oli nimetada tavaline kari tõukarjaks ja saata Kesk-Aasiasse tõugu parandama. Ettevalmistamata, nagu kõik nõukogude üritused, ei tulnud sest midagi välja. Oleks pidanud tooma need usbekid siia väljaõppele, et nad üldse teaksid, kuidas loomi kasvatada. Nad vedasid neid isekallutajatega minema.

Kuidas esimest korda loomi vedada oli?

Esimesel korral ma vedasin Kadrinast. Ja olin ühes vagunis ühe neiuga. Muidu oli vagunis üks inimene. See neiu oli Rakvere meesterätsep. See oli pärast kümnendat klassi. Ma sain neiuga väga hästi läbi, ta õmbles mulle hiljem tohutu moodsad, alt laienevad püksid.

Aga siis ma hakkasin tudengiks ja tudengil nagu ei sobinud nõelaneiudega sehkendada, tekkisid uued pruudid ja... Minu kiindumus loomavedamisse ehk läkski nii suureks selle neiu pärast...

Need püksid läksid katki. Ma kõndisin uue pruudiga talvel Tartus, libisesin kuidagi õnnetult ja püksid läksid kahekümne viieks ribaks. Mida harilikult ju pükstega ei juhtu. Ilmselt oli neiu need püksid ära võlunud, et need läksid ribadeks, kui ma teisi vaatama hakkasin.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee