Kommentaar

Mart Ummelas | Dopingust emakeelepäeval (3)

Mart Ummelas, ajakirjanik, 13. märts 2019, 17:23
 MARIANNE LOORENTS
Paneb imestama, miks me nimetame juba paarkümmend aastat keelatud ainete ja meetodite kasutamist „dopinguks“. Nende aastate jooksul pole keegi küsinud, kas eesti keel vajab ehk omakeelset sõna. Sõna „doping“ ilmus esimest korda tõenäoliselt 1889. aastal ühes inglise sõnastikus. Selle all mõeldi oopiumi ja muude uimastite segu, mida kasutati hobuste ergutamiseks. Tegelikult pole sõna sugugi inglise päritolu. Sõna „doping“ tuleneb sõnast „dop“, mis kuulub ühte Kagu-Aasia dialekti, kus suguharu liikmed nimetasid nõnda uimastavat jooki, mida tarvitati ergutina kohalike tseremooniate ja tantsude ajal. Wikipedia selgitab edasi: „Tänapäeva spordis kasutatakse dopingut laialdaselt ja see pole juhuslik. Sageli pole see tingitud mitte sportlase soovist iga hinna eest võita, vaid võidu majanduslikust hädavajalikkusest, millest sõltub sportlase olevik ja tulevik.“

Kas sellest võib järeldada, et meie profisportlased on võrreldavad hobuste ja koertega või võistlevad nad kui muinassuguharude liikmed, tantsides uimastite mõju all? Ma ei usu siiski, et vastavaid aineid – erguteid, stimulaatoreid – või vastavaid menetlusi, näiteks verevahetust, võiks pidada tseremoniaalseks tegevuseks. See on ikkagi osa ärilisest tegevusest, mida on hakatud nimetama profispordiks. Kolleeg Taavi Libe kirjutas sellest 4. märtsi Õhtulehes. Alustaksin sellega, millega ta lõpetas. „Kas mäletate, kui Mati Alaver lubas suurejoonelise žestina kasahhidele tagasi maksta, sest Aleksei Poltoranin ei võitnud Pyeongchangi olümpialt medalit? Sellist mõtteviisi Eesti sport ei vaja.“

Kas ikka ei vaja, kui ON vajanud? Mitte üksnes suusatamises, vaid ka jõu- ja väljakualadel, mujalgi. Taavi kirjutas ka meie sportlastest kui rahvuskangelastest. Kahtlemata on meil olnud palju sportlasi, kelle suhtes pole dopingu kasutamise pärast sanktsioone rakendatud. Meenutagem või Jaan Taltsi, Erika Salumäed, aga näiteks ka Gerd Kanterit. Kui kahe eelpool mainitu puhul jäi suur osa nende karjäärist nõukogude aega, siis Kanter on olnud ju 20 aastat profisportlane. Ta on olnud edukas ja tal on vedanud, sest see tähendab ka sponsorlust ja riigi toetust. Nüüd kärsatanud suusatajate puhul on aga olnud ilmne, et abivahendeid kasutati selleks, et jõuda 60. kohalt kuidagi vähemalt esimese 30 hulka. Vaevalt aastaid 30. kohal suusatades oleks võimalik rahvuskangelaseks saada, küll aga oma peret ära elatada. Siirdudes seejärel treeneriks, nagu oleme näinud ka viimasesse skandaali segatud endiste suusatajate puhul.

Muidugi on noorte prioriteedid muutunud ja rassimine suusarajal või maadlusmatil pole enam nende esmane eelistus. Lihtsam ja tulusam on tutvuda ITga ja asutada õpilasfirma taaskasutatavate topside tegemiseks. Ent seegi on äri. Kahtlemata on tervisesport põhimõtteliselt eetilisem profispordist, mis pealegi on globalistlik tegevus, mitte ammu enam rahvuslik fenomen. Ent ka tervisesporti, näiteks fitnessi ja kulturismi on ergutid juba ammu tunginud. Me ei tea ka, millal ükskord lisatakse spordijoogid või astmaravimid dopinguainete nimekirja. Minu jaoks on profisport siiski üsna sarnane äriga, kus kasutatakse pea alati küsitavaid meetodeid, kuid käitutakse põhimõttel „kuni pole tabatud, pole varas“.

Aga miks ikkagi „doping“? Miks mitte mõni eesti omakeelne vaste? Võib-olla sellepärast, et selle mõiste sisu jääks sama hägusaks, nagu see on enamikule meist, kes pole profisportlased, nende treenerid ega ammugi mitte WADA eksperdid.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee