Õhtulehe filmiblogi | Blogid

ARVUSTUS | Eesti komöödia „Mehed“ võitleb mitmel rindel, ent kaotab neist kõigil  (1)

Sten Kohlmann, 13. märts 2019, 16:14
Täär, Prangel ja Sukk on suurepärane kolmik, kelle omavahelist keemiat on võimatu maha salata. Kaader filmist
Mulle „Mehed“ meeldis. See oli isiklik, intiimne, isegi leidlik. „Mehed“ seevastu oli laisk, lohakas ja kohmetu. Miks küll „Mehed“ ei võinud olla rohkem nagu „Mehed?“

Kahjuks tehakse kõike vastupidiselt – halvemini.

Kiire kokkuvõte: „Mehed“ toob taaskord kokku Veikko, Tiidu ja Marguse, kes sedapuhku väiksele Harakasaarele Veikko vastleitud täiskasvanud poega otsima lähevad. Teel satutakse jaburatesse olukordadesse ning peetakse maha näidendist tuttavad vestlused keskea ja meheks olemise rõõmude ning probleemide üle.

Mängufilm üritab vaatajale pakkuda parimaid palasid näidendist, ent nende esitlemine on ääretult ontlik. Kui minimalistliku lavastuse käigus on igati okei rolle silmapilguga vahetada (Tiit Sukast saab hetkeks Veikko Tääri endine tüdruksõber ja muud säärast), siis filmis on üritatud taolised situatsioonid lahendatud multikafilmist „Family Guy“ tuttavate vahestseenide abil.

Kui ma paremini ei teaks, võiks arvata, et Tiit Sukk ja Margus Prangel on vennad. Kaader filmist

Taoline lähenemine manab ekraanile kaadrid, kus meie peategelased kehastuvad teisteks tegelasteks ning etendavad parasjagu vestlusest läbi käinud situatsioone. Tänu sellele satuvad konflikti kaks elementi: näidend ja film. Üks elab ühte elu, teine teist. Ometigi proovitakse vägisi vett ja õli kokku segada.

Kaasa ei aita Eesti huumori klassikaline alustala - kui mees kannab seelikut, on naljakas. Vahel tekkis mulje, et vaatan „Heeringas Veenuse õlal“ täispikka filmi. See ei ole kompliment. Madalalaubalise naljategemise ja näidendi taaskasutatud juppide vahele pikitakse väga veidraid stseene, mis niigi ääri-veeri koos püsiva pusle sisse üldse ei sobi.

Filmi viimastel momentidel üritatakse kokku siduda loojupid, mille eksistentsist ma isegi teadlik ei olnud. Pärast pidin sisukirjeldusest lugema, et millised on mõne mehe soovid ja unelmad.

Filmi viimase veerandi ajal eksib Tiit Sukk udu sisse ära. Järgneb 10 minutit tonaalselt sobimatut jauramist, mis päädib looga sellest, kuidas loomaaiakaru erinevaid loomi ja inimesi põrutab. Kaader filmist

Vahel jääb mulje, et karakterid satuvad erinevatesse situatsioonidesse vaid selleks, et sisse juhatada järgmine lõik näidendist, lõpupoole tundus aga, et vaatan mingit noore kunstitudengi katsetust loomingulist õudusfilmi teha.

Filmitegijate varasematest sõnavõttudest jäi kõrvu, et film lubab arendada fantaasiat ning tuua vaatajateni momendid, mis näidendit tehes võimatuks jäid. Kahjuks on efekt vastupidine, sest igavamaid kaadreid annab otsida (olemas on ka kodumaisele kinole omased droonistseenid). Kui näidend lubas endal niivõrd palju juurde mõelda, siis siin selleks ruumi ei jäeta, aga stseenidele juurde ka ei lisata. „Seda muruplatsi näed? Noh, ega sul rohkema polegi vaja!“

Mälupiltidest tükivad enim esile pigem momendid, mil kinolinal sähvatasid ilmselged sponsorid. Korra puges reklaam vist isegi dialoogi sisse. Aga mitte peitu!

Täiesti mutta tampida linateost siiski ei saa ja eks südagi ei luba. Trio Täär, Sukk, Prangel on jätkuvalt neetult karismaatiline ning keemia meeste vahel toimib. Kui hommepäev kirjutataks, et lavalaudadele jõuab „Mehed 2“, oleksin esimene, kes piletid soetab. Kinolinale „Mehed“ ei sobi, sinna pole järge vaja.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee