Maailm

Briti tudeng pääses rusude alt imekombel 

Märt Hiietamm , 27. juuli 2000, 23:00
ÕNNELIKUD: Alice Brooking (vasakul) koos õde Natalie´ga. Alice rõõmustab, et jäi imekombel ellu. Loomulikult on ka Natalie´l selle üle hea meel. Reuters
21aastane Alice Brooking on arvatavasti õnnetähe all sündinud. Ta teab, et tegelikult ta ei peaks enam elus olema.

Alice viibis teisipäeval Pariisi külje all Gonesse’s asuvas puhkehotellis Hotelissimo, mis hävis, kui reisilennuk Concorde veidi pärast starti alla kukkus. Lisaks 109-le lennuki pardal olnule hukkus katastroofis neli hotellis viibinud inimest. Alice pääses vaid kerge põletushaavaga vasakul käel.

Alice Brooking rääkis ajalehe The Times ajakirjanikule oma pääsemisest Pariisis elava tädi elutoas. Ta ütles: “See oli tõeliselt imeline pääsemine. On vaimustav, et ma veel elus olen. Ma ei taha öelda muud kui vaid seda, et mul väga kahju nendest, kellel nii hästi ei läinud.”

Alice töötas suvevaheajal giidina

Alice oli kõneldes juba täiesti rahulik. Keeleõpilasena (prantsuse ja hispaania) oli ta veetnud aasta Prantsusmaal, et oma prantsuse keelt paremaks lihvida.

Seejärel oli ta vastu võtnud giiditöö, et enne neljandat ja viimast aastat Cambridge’i ülikoolis väheke raha teenida,

vedades õpilasrühmi ringi Barcelonas, Strasbourg´is ja Pariisis.

Gonesse’i oli ta tulnud kohtuma oma järjekordsete klientidega - 50 teismelise muusikuga Inglismaalt. Kuna Alice on ise samuti väikest viisi muusik, ütles ta, et ootas rõõmuga neid 12 päeva, mil tal oleks tulnud oma uut gruppi Pariisis ja selle ümbruses saata. Õnneks jõudsid noored muusikud hotelli juurde tund aega pärast õnnetust.

Hotelli saabumisel juhatas administraator Alice´i tema tuppa teisel korrusel. Alice helistas oma Londonis elavale õele ning jättis talle automaatvastajasse teate. Veidi enne kella viit pärastlõunal helistas õde Natalie (24) talle tagasi.

Õekesed lobisesid segamatult, kuni läheneva lennuki tugev müra Alice’i mõtted enda juurde kiskus: “Mürin muutus aina valjemaks ja minu esimene mõte oli: see peab küll vilets hotell olema - niivõrd lähedal lennujaamale. Siis oli müra juba ülitugev ja hotell rappus. Ma teadsin, et midagi on valesti. Lasin telefonitorul käest kukkuda ja jooksin oma toa ukse juurde. Ust avades polnud selle taga mitte hotelli koridor, vaid kõrge tulesein. See oli kohutav.”

Neiu jooksis akna juurde, mille ta värske õhu saamiseks oli õnnekombel juba varem avanud. Tuli ja suits tungisid tuppa järele ning arvatavasti sai tal just siis käsi põletada.

Hüppas teise korruse aknast välja

Välja vaadates nägi Alice hotelli administraatorit, kes seisis autoparklas.

“Hüüdsin talle: mida ma pean tegema? Ta vastas: hüppa alla. Kahtlesin hetkeks, kuna olin paljajalu ning vaid teksastes ja T-särgis. Aga selja taga olid tuli ja suits, nii et valikut polnud. Hingasin sisse hulga suitsu ja hüppasin. Administraator püüdis mu kinni, nii et maandumine oli okei,” rääkis Alice The Timesi ajakirjanikule.

Neiu jätkas: “Kui ma selja taha vaatasin, nägin kõikjal suitsupilvi, hotellikõrgusi leeke ning igasugust lendavat risu. Tahtsin vaid joosta, nii kaugele kui võimalik. Õnneks olid ees avarad väljad, ja nii me siis kahekesi jooksime.” Sel hetkel ei teadnud kumbki, mis oli juhtunud. Alice: “Ma ei näinud lennukirususid ega surnukehi. Mul vedas.”

Alles kiirteele jõudes said nad autojuhtidelt teada, mis oli juhtunud, et Concorde oli hoonesse tormanud. “Ma olen ikka veel šokis. Aga ma olen elus. Nii paljud inimesed surid. Mina olen elus!”

Alice lisas lõpuks, et soovib teda aidanud administraatorit tänada: “Ma tahan teda tänada selle eest, mida ta tegi.”

Miss Brookingit küsitles pärast esimese ehmatuse üleminekut ka politsei. Juttu aeti ajutiselt püstitatud esmaabitelgis, kuhu Alice tegelikult siseneda pelgas. “Ma ei tahtnud surnuid näha.” Hiljem läks ta veel korraks õnnetuspaika, kuna soovis politseiametnikelt küsida, mida ta edasi peab tegema. “Seal oli kohutav segadus. Ma ei jäänud kauaks.”

Brookingid, mõlemad viiekümneaastased, polnud veel katastroofist kuulnud. Televiisorit vaatama hakates tänasid nad jumalat, et nende tütar ellu jäi.

Õde Natalie sõitis sama päeva õhtul Pariisi, et Alice’ile toeks olla.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee