Eesti uudised

Mis oleks pidanud minema teisiti? Vastavad eluaegsed vangid

MÕRTSUKA PIHTIMUS: „Oleksin pidanud tapma väljapressija, mitte süütu vanamemme.“ (20)

Henry Linnard, 12. märts 2019 00:01
Vangide kirjad.Foto: Tiit Tamme
Eestis kannab eluaegset vanglakaristust 41 inimest. Nad kõik on võtnud teiselt inimeselt elu, enamik mitmelt. Püüdmaks mõista, millist eluteed astusid mehed, kellest said mõrvarid, palusime neil valida elus hetke, kus oleks pidanud minema teisiti.

Vangidel on Eestis lubatud ajakirjanikega suhelda. Vanglateenistus sellele suhtlusele aga kaasa ei aita. Vangide nimekirja ei eksisteeri samuti avalikult, ent eluaegsete vangide nimekirja koostamine pole avalike andmete põhjal keeruline. Ainus viis nendega ühendust saada on saata neile kiri. Seda Õhtuleht tegigi – saatsime kõigile eluaegsetele vangidele kirja ühe küsimusega: „Mis oleks Teie elus pidanud minema teisiti?“ Üksteist vangi kirjutas vastu, avaldame neist vastustest kaheksa. Kolm kirjutajat ei vastanud küsimusele.

  • Rene Vainik
  • sündinud 1976. a
  • eluaegne alates 1997. a
  • tappis 70aastase naise
Rene Vainik kõige eesFoto: Teet Malsroos

„Kõik,“ vastab juba 23 aastat vangis istuv Rene Vainik küsimusele esialgu lakooniliselt. „Kõik oleks võinud olla teisiti, aga minu suurim viga oli kodust lahkumine.“ Ta läks 21aastaselt 70aastase naise koju vargile ja tappis ohvri julmalt noa- ja kirvehoopidega.

Vainik kasvas tädi ja vanaema käe all. Kuni 18. eluaastani pidas ta tädi ekslikult emaks. Kui vanaema oma tütre, Vainiku pärisema, joomise pärast kodust välja viskas, jättis ta lapselapse teise tütre kasvatada. „Nad otsustasid, et mulle oleks parem, kui ma seda tõde ei teaks. Et ma ei tunneks ennast tõrjutuna. Tädil oli endalgi poeg ja hiljem veel tütar,“ selgitab Vainik.

Varateismelisena hakkas poiss suhtlema täiskasvanuikka jõudnud noortega. „Tahtsin ruttu suureks saada. Vanemate kaaslastega oli huvitavam. Endavanused ei pakkunud pinget,“ põhjendab ta.

Nooruk tarbis vanemate kaaslaste eeskujul alkoholi ja käis pidudel. Kodus alkoholi ei sallitud. „Mina jällegi leidsin, et kaine peaga ei kannatagi olla,“ läksid omaste arvamused noore Vainiku arusaamadest lahku. Tagantjärele mõistab ta, et tädi ja vanaema tahtsid talle parimat.

„Tädimees, keda pidasin ja pean praegugi isaks, käis Siberis teedeehitusel tööl ja teenis seal päris head raha. 80ndate lõpus läks ta Soome tööle. Lapsepõlves ma puudust ei tundnud,“ meenutab vang. Mässumeelsuse tekitasid temas kasvatuslikud piirangud. „Pidin pool kümme kodus olema. Teised läksid siis alles diskole ja ega minagi siis ei saanud koju minna,“ tunnistab toona Kiviõlis elanud Vainik.

Lõi koduukse enda järelt kinni

Täiskasvanuks saades oli tal alkoholiga juba niivõrd tihe läbikäimine, et ta eelistas joomist perele ja otsustas kodust lahkuda. „Kuna seal ei lastud juua!“ põhjendab ta. „Lõin pauguga ukse kinni ja läksingi ära. Paar kuud tagasi olin saanud teada tõe selle kohta, kes on mu ema ja kes on tädi. Läksin oma päris ema otsima,“ sõnab ta. Vainiku ema elas Mäetagusel. Noormees teadis hästi, kus, sest oli tal vanaemaga tädi pähe külas käinud.

Kodust lahkumise ajaks oli tal keskkool lõpetatud. Seda õhtukeskkoolis, sest päevaõppest visati ta välja, kui klassijuhataja nooruki restoranis joomast avastas. „Vannun, et mina tol hetkel ei joonud. Laual oli viis pitsi, koos minuga istus laua ümber viis inimest, aga üks oli vetsus. Sellest aga piisas,“ möönab ta. „Tädi oli aga niivõrd kõva iseloomuga ja pani mind õhtukeskkooli. See oli tema eesmärk, et ma saaksin keskhariduse kätte. Pärast vaadaku ise, mida tegema hakkan.“

Emaga kohtumist Vainik suurt ei mäleta. „Mäletan, et ta hakkas nutma, midagi muud mitte. Olin purupurjus. Hommikust peale joonud. Ütleme selle välja – ma olin alkohoolik,“ tunnistab ta. Vainik jäi elama ema juurde. Nõukogude ajal oli Ida-Virumaal kaks kohta, kuhu vanglatest vabaneti. Oru, kus oli turbakombinaat, ja Mäetaguse, kus oli kanafarm. „Pooled Mäetaguse elanikest olid kinni istunud.“

Nii leidis ta endale retsidivistidest sõbrad ja allakäik sai sisse suurema hoo.

Kui Vainik 21aastaselt 1997. aastal süüdi mõisteti, polnud ta veel kordagi kriminaalkorras karistatud. Tõsiseim fikseeritud korrarikkumine oli seni purjuspäi puu najal urineerimine. Mõrva eest surmanuhtluse mõistmise taga näeb ta suuresti tema üle õigust mõistnud kohtuniku soovi tuua tema saatust teistele hoiatuseks. Seda kuulnud ta emalt, kes omakorda kuulis seda piimatädilt, kes olnud kohtuniku sugulane. „Teistele hirmutamiseks.“

Kinnipidamisel süü omaks võtnud Vainik asus kohtus süüd eitama. „Soovisin sellega tüdrukud vanglast välja aidata,“ selgitab ta. Kui süüdistuse järgi läks Vainik majja vargile, leidmaks katet 1300kroonisele võlale, siis ta ise selgitab, et tegu oli hoopis väljapressimisega. „Minust tugevam isik leidis, et olen talle võlgu, kuna rikkusin tema suhted ühe tütarlapsega. Raha mitte maksmise eest olin korra juba peksa saanud. Kuna ma talle vastupanu osutada ei suutnud, üritasin raha leida.“

Lootis Saksamaalt saadetud rikkustele 

Tapatöö ajal ei pidanud majaomanik kodus olema. „Ta pidi olema pensioni järel,“ selgitab Vainik. Nii see aga ei olnud ja noormees seisis vanema naisega ootamatult köögis silmitsi. „Üks asi viis teiseni ja... See on küll inetult öeldud, aga... Ma lootsin ta rusikatega jalult lüüa. See mul ei õnnestunud.“

Kuna toores jõud majaelanikust üle ei käinud, haaras Vainik laualt kartulikoorimisnoa. „Siin nägin juba verd ja mul läks pilt eest ära,“ meenutab ta. Järgmine hetk, mida Vainik mäletab, oli siis, kui ta läks uksele, et eemal oodanud õdesid maja läbi otsima kutsuda. „Astusin uksest välja, verest üleni punane nagu vanakurat ise!“ mäletab ta. Tütarlapsed kohkusid ja keeldusid majja tulemast. Raha ta ei leidnudki, väärtuslikemaks leiuks pidas pudelit viina. „Tüdrukud ütlesid mulle, et võta lonks viina ja rahune. Arvatavasti päästis see nende elu. Arvan, et oleksin nemadki tapnud. Meil oli kokkulepe, et nad aitavad maja läbi otsida, aga ei aidanud.“

Põhjus, miks Vainik end kohtus süüdi ei tunnistanud, seisnevat selles, et see säästis tütarlapsi karmimast karistusest. „Tüdrukud said karistada kuriteost mitte teatamise pärast. Kui ma oleks jäänud ütluste juurde, mida politsei sundis andma, siis oleks maakohtu otsus olnud enam-vähem selline: mulle 12 aastat, õdedele kui kuriteo organisaatoritele üheksa aastat. Olin valge rüütel. Arvasin, et koputamine on vale. Seda on mulle ette heitnud ka teised kinnipeetavad. Ütlevad, et ma olin loll. Seda heidab siiani ette ka minu abikaasa. „Leidsid ka, keda aidata,“ ütleb tema. Tol hetkel arvasin, et nii on õige. Enam ma seda ei teeks. Oleksin pidanud üles tunnistama. Ma oleks saanud 12 aastat, ringkonnakohus oleks isegi paar aastat maha võtnud, oleks jäänud kümme. Mina olin varem karistamata, nemad olid vangis olnud juba kaks või kolm korda.“

Eluks ajaks vangi mõistetuna on Vainik endalt korduvalt küsinud, kuidas ometi tõusis käsi teist inimest tapma. Ta jõuab alati sama vastuseni. „Kartsin peksa saada,“ põhjendab ta. „Ma ei näinud teist võimalust, kuidas see summa leida. Olin nurka surutud rott, kes hüppas kallale. Võib-olla oleksin pidanud tapma hoopis väljapressija, mitte süütu vanamemme.“

Eduard Mägi: proovin tehtut lunastada

Ma ei näe mõtet oletada ja spekuleerida teemal, mis oleks kui... Minu suureks õnnetuseks ei ole võimalik midagi muuta. Loomulikult, kui see oleks võimalik, ma teeks kõik, et minu kuriteod oleks jäänud sooritamata. Aga praegu proovin oma tegusid lunastada.

  • Eduard Mägi
  • sündinud 1972. a
  • eluaegne alates 1995. a
  • tappis kaks meest, vägistas ja tappis ühe naise

Eduard Mägi võttis koos kaaslastega 1994. aasta kevadel vägisi autosse Narva raudteepolitseiniku, röövis talt püstoli ning peksis ja kägistas ta surnuks. Surnukeha heideti Balti elektrijaama kanalisse. Sama aasta sügisel vägistas ta naise ning kägistas ta Ida-Viru maakonnas Vaivara vallas metsas surnuks. Samal kuul peksis Mägi koos kaaslastega purjuspäi surnuks invaliidist mehe, kelle laip heideti karjääri.

Vladimir Tenetov: mul on vaid üks elu

Vabandage, aga ma ei taha mõelda, mida teeksin tagantjärgi teisiti. Ma elan üks elu.

  • Vladimir Tenetov
  • sündinud 1966. a
  • eluaegne alates 1992. a
  • vägistas ja tappis kolm naist

Vladimir Tenetov mõrvas 1992. aastal Tallinnas jõhkral moel kolm noort naist. Ohvritelt silmamunade ja sisikondade välja rebimise eest sai ta hüüdnime kirurg.

Boriss Barmotin: mõista õigeks, vabastada vahi alt

...KrMK §-de 260–276 alusel, kohus otsustas: Barmotin Boriss kuriteos KrK § 101 p 5,6,7 järgi – mõista õigeks. Tõkend – vahi all pidamine – tühistada. Vabastada vahi alt kohtusaalis...

Boriss BarmotinFoto: Reporter.ee
Boriss BarmotinFoto: Reporter.ee

Boriss Barmotin tappis 1998. aastal kirve- ja noahoopidega abielupaari ning nende seitsmeaastase lapselapse. Uurimisel selgus, et Barmotinile ei meeldinud, et perekond liiga kõvasti trepikoja ust paugutas. Ehkki Sillamäe linnakohus mõistis Barmotini süütõendite puudumise põhjendusega õigeks, jäi mees kahes järgmises kohtuastmes süüdi.

Leonid Rubanjak: tunnen, et see polnud mina

Ma tunnistan ennast täielikult süüdi ja palun kannatanute sugulastelt vabandust.

Seda ei pidanud juhtuma, ei tea, mis ajendas kannatanuid mind ründama. Olin väga purjus. Enne kui kaotasin poksija löögi tagajärjel teadvuse, kuulsin ühte kannatanutest ütlemas, et mind tuleb tappa. Ma ei saanudki aru, kumb seda ütles.

Enne seda polnud meie vahel mingeid tülisid – me puhkasime, tarvitasime alkoholi, suitsetasime, kuulasime muusikat ja viskasime nalja – ei olnud mingeid vihjeid, et mulle kallale tullakse. Olukord oli rahulik. Kui oleksin midagi kahtlustanud, siis oleksin läinud sealt kohe ära, kuna olles endine õiguskaitseorganite töötaja, püüan hoiduda ebameeldivatest olukordadest.

Mida ma teeks tagantjärgi teisiti? Ma ei kutsuks kohale politseid ega aitaks uurijat, kui oleks teadnud, et nad pööravad kõik minu vastu.

Tol päeval kutsusin ise politsei kohale. Ma ei jooksnud ära, nagu paljud oleksid teinud, vaid ootasin politsei kohaletulekut, et ennast nende kätte anda. Millele ma üldse lootsin, mida mõtlesin? Kas seda on keegi üldse arvesse võtnud? Psühholoogid, koos uurijatega, oleksid võinud kindlaks teha, mis ajendas mind kuritegu sooritama. Kedagi see ei huvita. Jah, olen süüdi, kuid ma ei saa aru, kuidas see juhtuda võis. Selline tunne, et see polnud mina.

Mida ma teisiti teeks? Oleksin ettevaatlikum ning ei kiirustaks eluga. Vanglas olles jääd elust maha. Kui vangistuse periood on pikk, siis jääd elust maha veelgi rohkem. Pärast kiirustad tegematajäänu tasa teha, kuid vanglast vabanedes tulevad ette takistused, millest kiiresti üle ei saa. Tekib tunne, et jäid rongist maha ning keegi ei vaja sind. Nii hakkadki otsima lohutust viinapudelist. Kui sulle antakse võimalus uueks eluks, siis peaks kindlasti kõrval olema toetav inimene, kes aitaks uue eluga kohaneda. Peamine on mitte kiirustada!

Leonid RubanjakFoto: Martin Ilustrumm/Reporter.ee
  • Leonid Rubanjak
  • sündinud 1974. a
  • eluaegne alates 2012. a
  • tappis kolm inimest*

Leonid Rubanjak asus 2012. aasta sügisel koos kahe kaaslasega Tallinnas Reisijate tänaval asuvasse tühjalt seisnud hoonesse elama. Kuu aega hiljem tappis Rubanjak kaaslased kirvelöögiga pähe.

Seitse aastat varem oli kohus mõistnud Rubanjaki süüdi tuttava mehe tapmises ning karistas teda koos tema varasema kandmata karistuse liitmisega seitsme ja poole aastase vangistusega.

*Artikli autori kommentaar: Olin ekslikult kirjutanud, et Leonid Rubanjak on tapnud neli inimest. Tegelikult on see arv kolm. Palun vabandust kinnipeetava lähedaste ees, keda eksitus ehmatas.

Oleg Pjatnitski: kahetsen, et loobusin jumalast

Esialgu mõtlesin, et kirjutan nii palju, et ümbrikusse ei mahu, kuid suheldes palves Jumalaga jõudsin ma arusaamisele, et mu elus on vaid üks hetk, mida ma oleks tahtnud muuta.

See on üks vale otsus, mille tegin 1983. aasta märtsi lõpus või aprilli alguses. Just sellest otsusest rullub lahti kogu minu edaspidine elu.

Kaheksakümnendate alguses algas Eesti kristlikus kirikus vaimulik äratus. Tallinna Oleviste kirikusse suundusid palverändajad üle terve Nõukogude Liidu. Minu naise (nüüd eksnaise) vennad tulid ka Tallinna, et külastada jumalateenistusi Oleviste kirikus. Ühel päeval kutsusid nad mind kaasa. Keeldusin, öeldes, et see pole mulle meele järele, et ma ei vaja seda. Umbes kuu aja pärast sattusin ma vanglasse.

Ma loobusin Jumalast ning see mõjutas mu elu. Pärast lükkasin veel kaks korda Jumala üleskutset tagasi. Niiviisi kõik 1983. aastal algaski, aga Jumal on halastav ning ei jätnud mind maha – Ta kutsus ja kaitses mind, kuigi ma seda ei mõistnud.

Seega tahaks ma muuta vaid tol ajal valesti tehtud otsust. Siis oleks elu teistsugune.

Olge õnnistatud Jeesuse Kristuse nimel!

OLEG PJATNITSKIFoto: MATI HIIS
  • Oleg Pjatnitski
  • sündinud 1959. a
  • eluaegne alates 1992. a
  • tappis kaks kaasvangi

Oleg Pjatnitski pandi 1983. aastal vangi varguse pärast. Kaks aastat hiljem pani ta vanglas toime mõrva, röövimise ja vägistamise ning sai karistuseks veel 15 aastat vangistust. 1992. aasta sügisel mõistis ülemkohus Pjatnitski süüdi juba teisegi kaasvangi mõrvas ja karistas teda surmanuhtlusega, mis hiljem eluaegseks vanglakaristuseks muudeti. 2002. aasta sügisel lõi ta kongikaaslasele ägedushoos kruvikeerajaga 11 haava, mille eest karistas kohus teda veel üheksa-aastase vangistusega. See loeti kaetuks eluaegse vangistusega.

Aleksei Bušujev: andestage meile, kui saate, kuid midagi muuta me ei saa

Mida ma muudaks? Kõike ja mitte midagi. Mida ma oleks teinud teistmoodi? Oleksin läinud politseisse. Kas saab tappa inimest, teades, kuhu elu viib? Sellel baseeruvad vist poliitilised tapmised. Adolf Hitleri hilinenud tapmiskatse ei päästnud inimesi koonduslaagrites. Sõjaväelased lootsid päästa Saksamaad, teadvustades liidri hullumeelsust. Igaühel on oma saatus ja roll maailma üldpildis. Võtke Paulo Coelho elust kõik konarused maha – mis siis järele jääb? Ilmetu isiksus. Meie elu kurjus mängib isiksuse kujunemises sama suurt rolli kui ka headus.

Areneb maailm, suureneb universum. Areneb inimene ja tema hing.

[Järgnevad Zinaida Mirkina luuleread]

Geniaalselt kirjutatud.

Mida te teeksite, muudaksite, et kuulsuse tipul olevad lauljad või näitlejad enesetappu ei sooritaks? Meie teekond on pandud raamidesse, kust on ainult üks väljapääs. Las jutumehed ja keelepeksjad joonistavad lõbusaid pilte, lohutades ennast oma arengu tasemel. Kuid on olemas veel teinegi tase, mis määrab seda, mis peab juhtuma. Nagu oli Babüloonia kuninga Nebukadnetsariga…

„…ja temale antagu looma süda, ja seitse aega käigu temast üle! (Taaniel 4:13).

Et inimene mõistaks, et vaimu võim on ihu võimust üle. Ning inimvaimust on üle Jumala võim.

Filosoofid ja usutegelased võrdlevad Maal elamist kõrbes rändamisega, kus inimene ajab taga petlikku õnne – miraaži – senimaani, kuni teadvustab elu tõelist väärtust.

Meie elu on kivist džungel või savann, kus inimene on vaid eesmärk ja vahend tema jaoks, kes suurte pehmete käppadega vajutab inimese isiksust veeliinist allapoole. Olgu me mistahes küünilised, külmaverelised ja julmad, kuid ilma müstikata siin läbi ei saa.

Mida ma oleks tahtnud muuta?

/.../

Iga vang muudaks kindlasti midagi, kui see vaid võimalik oleks. Ning mitte tol õnnetul päeval, vaid palju varem!

Kuid siis poleks see olnud meie elu! Iga vang elab oma südametunnistuse valgel.

Andestage meid, kui saate, kuid midagi muuta me ei saa.

Aleksei BušujevFoto: Küllike Rooväli/Postimees
  • Aleksei Bušujev 
  • sündinud 1973. a
  • eluaegne alates 1997. a
  • tappis ja tükeldas naise

1997. aasta aprillis leiti Tallinnas mitmest paigast noore naise kehatükke. Politsei vahistas mõrvas kahtlustatavana Aleksei Bušujevi, kes võttis süü omaks. Bušujev tappis naise, et võtta temalt ära 46 000 krooni. Enne seda oli ta naiselt välja petnud 10 000 krooni. Röövitud raha eest ostis Bušujev teleri, pehme mööbli komplekti ja spordikoti, milles ta ohvri jalad Kose-Lükati metsa toimetas. Kogu seda kaupa käis mees poodides valimas koos emaga. Kui Bušujev vahistati, oli tal alles pisut üle 300 krooni.

Oleg Kozlov: mulle tuletatakse meelde, et olen tapja

Olen viibinud vanglas juba kümme aastat. On raske tagasi vaadata ning teha järeldusi selle kohta, mis mu elus on juhtunud. Ma ei soovi meenutada seda rasket minevikku, et need hetked uuesti läbi elada, kuid tean kindlalt, et kui oleks võimalik aega tagasi keerata, siis ma ei teeks seda, mida teinud olen. Vaatamata sellele, et viibin vanglas, püüan ma elada ausat elu, kuid vanglasüsteemis, mis on suunatud inimest muutma ning mis sunnib kuritegelikust eluviisist loobuma, esineb inimfaktori tõttu tõrkeid.

Vanglaametnikud korraldavad vangidele tõelist klaperjahti, mida on psühholoogiliselt väga raske läbi elada. Mulle tuletatakse kogu aeg meelde, et ma olen tapja ja kurjategija, et ma pole täisväärtuslik inimene, et minutaolistele pole meie ühiskonnas kohta.

Põhiliselt sellepärast ei suuda ma minevikku unustada ning keskenduda tulevikule. Pigem elan pideva võitluse ja tundega, et ühiskond on mind ära põlanud ning inimeseks mind ei peeta. Keegi ei ütle mulle, et olen küll eksinud, kuid mul on ikkagi võimalus oma süüd heastada ning elada normaalset elu. Kui kõige lahkemat koera kogu aeg kaikaga lüüa ning narrida, siis muutub ta kindlasti kurjaks.

Süsteem suhtubki nii kõikidesse kinnipeetavatesse. Vangid ei suuda psühholoogiliselt vanglaametnikepoolset kiusamist üle elada ning nii kannavad endas aastaid tigedust ja vihkamist. Tigedad, hingeliselt murtud ja tasakaalutud – just sellistena nad ka vabadusse pääsevad.

Nii sooritavad nad jälle kuritegusid ning jälle satuvad vanglasse.

/.../

Kui mul oleks võimalus vabadusse pääseda, siis elaks ma oma kahe lapse nimel. Suhtlen nendega siiamaani. Nad armastavad mind väga ning ei usu, et ma selle kuriteo sooritasin. Nemad on minu jaoks kõige kallimad inimesed ning loodan, et kunagi tekib mul võimalus nendega suhelda ka vabaduses, mitte üksnes vanglaseinte vahel. Loodan, et eluvange käsitlev seadus muudetakse ning mulle antakse võimalus ühiskonda naasta.

  • Oleg Kozlov
  • sündinud 1972. a
  • eluaegne alates 2010. a
  • tappis kolm inimest

Oleg Kozlov tappis 2007. aastal mahajäetud majas kirvega 38aastase mehe ja 51aastase naise ja mattis nad maja juurde maha. Kaks aastat hiljem juhatas Kozlov ise politsei mõrvapaika, ent kohtus süüd omaks ei võtnud. Uurimisel selgus, et Kozlov tappis toona kolmandagi inimese, kui tungis kallale 31aastasele mehele ja peksis ta surnuks. Kui maetud ohvrite surnukehad jäid aastateks varjule, siis surnuks pekstud mehe laiba avastas politsei 2007. aasta septembris, aga toona Kozlovi kahtlustamiseni ei jõutud.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee