Kommentaar

Allan Espenberg | Valitsegem täiesti uutmoodi: riigikokku loosiga ning valitsused üheparteiliseks (11)

Allan Espenberg, ajaloolane, 15. märts 2019, 17:17
Ülbus, solvumised, ultimaatumid, vastuolud, pinged, asjatundmatus, punased jooned – need on vaid mõned märksõnad, mis iseloomustavad praegusi valitsuskõnelusi Eestis. Nagu mitme Euroopa riigi praktika demonstreerib, on viimasel ajal üha raskem ja keerulisem moodustada valitsusi, sest nende kokkupanekuks ei kulutata enam nädalaid, vaid koguni kuid ja mõnikord isegi aastaid. Nüüd on võibolla järg jõudnud ka Eestisse, kus samuti võib uue valitsuse moodustamine hakata venima.

Samas on olemas väga lihtne moodus, kuidas sellisest ebameeldivusest vabaneda ja prauhti valitsus kokku panna. Kuna kõik Eesti praegused erakonnad tahavad kangesti valitseda, siis tuleks neile selleks ka võimalus anda. Ilma valimiskampaaniateta, ilma valimisteta, ilma valimisjärgsete pingeteta. Iga partei peaks saama võimaluse moodustada ainuvalitsus ja seeläbi ennast rahvale tõestama.

Samal teemal

Valitsemisõigus igale erakonnale

Kuigi praegu kestab valimistevaheline aeg ja valitsuse tegevusperiood seaduse järgi neli aastat, siis võiks uus mudel kehtida kaks aastat, sest muidu ei jõua kõik parteid võibolla üldse valitsustüüri juurde. Ja ka rahval on keerulisem meeles pidada, mis juhtus viisteist või kakskümmend aastat tagasi, kuid nelja või viie aasta taguseid sündmusi mäletatakse ikka.

Seega, kui võtta aluseks äsjaste parlamendivalimiste tulemused, siis tuleks anda võimalus esimesena ennast valitsejatena tunda valimiste võitjale – Reformierakonnale, kes moodustaks ainult omaenda partei liikmetest ja sümpatiseerijatest valitsuse ning asuks oma valimislubadusi ellu viia. Kuna valitsusse kuuluksid ainult ühe erakonna liikmed, siis ei tohiks tekkida suuremaid vaidlusi lubaduste teostamisel. Reformierakond oleks võimul märtsist 2019 kuni märtsini 2021.

Seejärel moodustaksid üheparteilised valitsused järgimööda Keskerakond (võimul märtsist 2021 kuni märtsini 2023), Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (võimul märtsist 2023 kuni märtsini 2025), Isamaa (võimul märtsist 2025 kuni märtsini 2027),

Sotsiaaldemokraatlik Partei (võimul märtsist 2027 kuni märtsini 2029).

Mööndusena võiks lubada valitsuse moodustada ka kõigil teistel parteidel, kes viit protsenti äsjastel valimistel kätte küll ei saanud, kuid sellegipoolest on lubanud olla õiged mehed ja naised riiki valitsema. Ainsa erinevusena võiks lasta need viis ülejäänud erakonda (Vabaerakond, Eestimaa Rohelised, Elurikkuse Erakond, Eesti 200 ja Eestimaa Ühendatud Vasakpartei) kaheks aastaks valitsema üheskoos, et rahvas saaks ka nalja, sest igaüks hakkaks tekki enda poole tirima ja teistele käru keerama. Üsna peatselt saaks rahvas aru, miks ei ole põhjendatud paljude parteide kaasamine valitsustöösse ja taoline valitsus kaotaks kiiresti mõtte.

Sellise süsteemi puhul kaoks ära vajadus valimiste korraldamiseks, mis pole teatavasti sugugi odav lõbu. Ka parteid ei peaks kulutama sentigi tikutopside ja pastapliiatsite tellimiseks ja valijatele laialijagamiseks ning ära jääb ka suurte reklaamikampaaniate teostamine tänavatel, ajalehtedes ja televisioonis, mille kõrged hinnad on üldteada. Kogu see raha, mis senini oli lastud nii riigi kui parteide poolt praktiliselt tuulde, jääks alles ja seda saaks kulutada hoopis targematel ja üllamatel eesmärkidel. Ja seda raha oleks miljonites eurodes.

Kõigele lisaks mõjuks taolise süsteemi juurutamine igati kasulikult ka poliitikutele endile, kuna nad ei pea jagama tänavatel kaksteist tundi järjest valimisnänni, korrutama valijatele tuhandeid kordi oma põhimõtteid, käima inimeste uste taga ennast isiklikult tutvustamas, närvitsema oma valimistulemuste pärast jne. Ka nädalavahetused oleksid vabad ning need saab veeta pere seltsis, mitte ei pea käima partei- ja valimisasju ajamas. Inimesed oleksid paljudest pingetest priid ning puhanud, värsked ja rõõmsad.

Loosiratta-demokraatia

Võidakse küll öelda, et selline lahendus pole demokraatlik, kuid tegelikult just see ongi demokraatlik. Pole olemas demokraatlikumat varianti, mis võimaldab kõigil erakondadel kordamööda ennast proovile panna. Tõsi see on, et rahvas ei saa iga mõne aasta tagant valimas käia, aga ega paljusid inimesi hääletamine eriti ei huvitagi, mida demonstreerivad hääletamisaktiivsuse numbrid.

Ja seejärel, kui kõik parteid on oma valitsemise lõpetanud, saab rahvas otsustada, millisel parteil kukkus valitsemine suurepäraselt välja, millisel enam-vähem ja milline ei saanud üldse asjadega hakkama. Rahva arvamuse saab teada referendumil, misjärel kuulutatakse välja konkursi võitja, kellele saab osaks nüüd juba pikemaajalisem valitsemine.

Võib tekkida küsimus, aga kes hakkab siis istuma riigikogus, kui valimisi enam ei korraldata. Ka sellele on lahendus olemas: riigikokku võiks saata inimesi näiteks loosimise teel, mis oleks praegusest süsteemist tunduvalt demokraatlikum ja õiglasem, sest niimoodi satub sinna inimesi tunduvalt erinevamatest piirkondadest, erinevamatelt elualadelt ja märksa erinevama taustaga, kui senini.

Variante on mitu, kuidas seda teostada, aga üheks võiks olla lotoratta keerutamine, nagu seda tehakse Eesti lotos. Lotorattale on märgitud kümneid võimalusi, nagu näiteks ”Riigikogu liige 1 aastaks”, ”Riigikogu liige 3 aastaks”, ”Riigikogu eluaegne liige” jne. Kuid lisaks sellele prestiižsele töökohale – riigikogu saadikule oleks lotorattal ka võimalus saada lüpsjaks, koristajaks, professoriks, autojuhiks, diplomaadiks jne. Ning millisel ametil keerutaja nool peatub, selle ameti peab ta ka vastu võtma.

11 KOMMENTAARI

n
17. märts 2019, 23:33
Neljaks aastaks vaja ei ole kedagi istuma panna, kui rahvas rahul pole? Väljaarvamine igal ajal kui tekkib vajadus, veel need vastuvõetud seadused, mi...
(loe edasi)
a
Arvamus 17. märts 2019, 07:17
Õige seisukoht.Valitsus koosnegu valdkonda tundvatest parteidega mitteseotud inimestest,väike riik ei tohiks raha raisata taolistele poliitmängudele.
Loe kõiki (11)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee