Eesti uudised

ÕL VIDEO | Eestlane ei viitsi prügi sorteerida. Vaja läheb piitsa ja präänikut (154)

Juhan Mellik | Video: Teet Malsroos, 11. märts 2019, 00:01
 Teet Malsroos
Prügi taaskäitlemises kuulub Eesti Euroopa viimaste sekka ning riiki ähvardab trahv. Plaanid olukorra parandamiseks on küll ülevad, kuid takistusi seab prügi madal maksustamine ja puudulikult korraldatud sorteerimine. Kes aga sorteerimisega juba alustanud, see naljalt enam pidama ei saa.

Mõne aasta eest võttis üks Tallinna linna prügimajandusega tegelev ametnik olukorra pealinnas tõsiselt käsile. Ta rändas läbi kõik pealinna suuremad ehitusplatsid. Vaatepilt oli trööstitu: kõik ülejäägid olid omavahel segamini, mingist sorteerimisest polnud juttugi.

Tubli ametnik võttis probleemi käsile ning otsustas ehitusfirmasid manitseda: ajage jäätmemajandus korda, muidu saate trahvi. Ning ennäe, nagu võluväel muutus vaatepilt ehitusobjektidel peagi korrektseks.

Vähemalt 60 protsenti sellest prügihunnikust peaks jõudma taaskasutusse.  Teet Malsroos

„Vaja on nii motivatsiooni kui ka järelevalvet,“ tõdeb Ragn-Sellsi turundus- ja kommunikatsioonijuht Rainer Pesti olukorra kohta Eesti jäätmekäitluses. Nimelt ei kuulu prügi taaskäitlemine nende eluvaldkondade hulka, millega Eesti saaks Euroopa riikide seas hiilata. Eestis sorteeritakse aastas inimese kohta keskmiselt 350 kilogrammi prügi. Euroopa keskmine näitaja on 481, edetabeli juhil Taanil 744 kilo. Neid Euroopa riike, mis Eestist veel vähem prügi taaskasutusse suunavad, on kokku vaid kuus.

Suisa vastupidi: niigi järelejooksikute sekka kuuluval Eestil on ringlusesse mineva prügi osakaal viimasel ajal veelgi langenud, olles Pesti teada sellega ainuke omasugune Euroopas. „Viimased kümme aastat püsis ringlusesse minevate jäätmete protsent 30 juures,“ lausub Pesti. Nüüd on selleks 27 protsenti. Mis uuesti ringlusesse ei lähe, lükatakse kas ahju või prügimäele. Kumbki lahendus pole eriliselt keskkonnasõbralik, eriti ladustamine.

Miks siis ei taha eestlased prügi sorteerida? „Esiteks kindlasti mugavusest,“ ütleb Pesti. Mitte keegi ei viitsi õige konteinerini jõudmiseks pool kvartalit läbi matkata, endal prügikott näpu otsas. „Konteinerid peavad tulema kodude ligidale,“ rõhutab ta.

Teiseks on olmejäätmete hinnad nii madalad, et ei motiveeri eriti kedagi ka majanduslikus mõttes pingutama. Prügi ladustamine ja põletamine pole maksustatud ning tarbija on harjunud mugavusega, et ligi kolme euro eest kuus tehakse tema konteiner tühjaks, olgu seal sees mis tahes. „Samas kui summa tõuseks kuue või seitsme euro peale, poleks see väga eriline väljaminek,“ lausub Pesti. „Kui näiteks võrrelda sellega, milliseid summasid kuus televisiooni peale kulutatakse.“ Väike samm rahakotile, suur samm keskkonna jaoks.

Sorteerimisliinid Suur-Sõjamäel asuvas keskuses huugavad täisvõimsusel. Sinna jõuab see osa rämpsust, mida elanikud ise juba on eraldi sättinud: paber, pakendid, klaas. Kõik, mis satub üldkonteinerisse ehk olmeprügi sekka, rändab otseteed ahju. „Pole mingit mõtet hakata seda sorteerima,“ ütleb Pesti. Kogu sodi seest saaks heal juhul kätte vaid tibatillukese protsendi, millega uuesti midagi peale hakata.

Sorteeritud prügist rääkides... Parem jätta juba sorteerimata, kui panna näiteks ligased ja määrdunud jogurtitopsid pakendikonteinerisse. Need määrivad ning rikuvad kõik ära. Ei, iga topsikut ei pea nõudepesuvahendi ja kuuma veega põhjalikult küürima. Piisab põgusamast loputamisest, mis suurema kõntsa minema uhub.

Kuidas toimida aga näiteks tühjaks söödud pitsakarpidega? „Ülemise osa võib paberikonteinerisse viia,“ ütleb Pesti. Kui ülejäänud karp on määrdunud ja rasvane, kuulub see olmeprügi hulka.

Lindi ääres toimetavate tööliste ülesanne on teha peenhäälestus selle materjali kallal, mida autod neile ette kallavad ja mida inimesed on juba kõigepealt sorteerinud. Näiteks on plastmaterjale nii mitut eri tüüpi, et tavaline tarbija ei oskaks neil elu sees vahet teha. Sorteerimislindi töölised oskavad. Kui alguses tekkis ajakirjanikul uljas mõte ise liini ääres kätt proovida ja „lõhnad külge saada“, siis reaalsust nähes lendab mõte prügikasti niisama kiiresti kui pakendid lindi ääres vehkivate naiste käest.

Tiitel „prügisorteerija“ võib kõlada ebaseksikalt, kuid tegelikkuses nõuab see vilumust ja kogemust.

Tõstuk kallab kopatäie pahna ette. Esimeseks vahelüliks olev mees eemaldab sealt kõik liigsuured ja ebastandardsed tükid, mis võiksid teise korruse naistele üle jõu käia. Maskides ja kinnastes naised vehivad nagu robotid. Iga prügitükk lendab ilma pikemalt mõtlemata, pelgalt lihasmälu jälgides õigesse auku. Järgnevas sektsioonis korjab masin jäätmete seest välja klaasijäägid. Mis jääb alles – Pesti sõnul ligi 40 protsenti algmaterjalist –, rändab lõpuks ahju. Taaskasutatavast materjalist jääb Eestisse vaid väike protsent – näiteks Järvakandi klaasitehasele. Suurem osa saadetakse laevadega välismaale. Ostjate leidmine on prügifirma ülesanne.

 Teet Malsroos

Trahv pole vältimatu

Hais jäätmekeskuses ei ole muide sugugi hingemattev. Kergelt nagu laudas, teatud tööstusliku lisaaroomiga.

Ametlikult on Eesti seadnud endale eesmärgiks 2030. aastaks sorteerida 60 ja 2025. aastaks 55 protsenti olmeprügist. 2020 ehk järgmisel aastal võiks osakaal olla täpselt pool. „Ausalt öeldes hästi ei usu, et selleni jõuaksime,“ sõnab Pesti. Sama ei näi uskuvat ka Euroopa Komisjon, kes on Eestit normide mittetäitmisel niinimetatud prügitrahviga ähvardanud. Pesti sõnul ei maksa veel liigselt ehmuda. Ta ise sattus hiljuti rääkima ühe kõrge euroametnikuga. „Ta ütles, et nad ootavad väga selget tegevusplaani, trahv ei ole eesmärk omaette.“

Mis puutub kulunud stereotüüpidesse, siis Pesti on töötanud Ragn-Sellsis üle viie aasta ja ühtegi laipa ega kehaosa pole tema teada prügi seest seni avastatud. Kuuldavasti tuli kunagi veel enne teda ühest konteinerist päevavalgele kellegi kodutu surnukeha. See on ka põhjus, miks Pesti hindab kõrgelt sügavaid konteinereid, mida prügiautod peavad tõstukiga maa seest välja vinnama. Keegi ei tahaks sinna sisse kukkuda. „See hoiab kodutud prügikastide juurest eemal,“ ütleb Pesti.

Kes juba sorteerib, see enam ei lõpeta

„Lihtsalt mõned inimesed ongi sellised, kes sihilikult või kogemata panevad pakendikonteineritesse olmejäätmeid,“ nendib Tartu ülikooli geneetika õppetooli teadur ja keemiatehnika doktor Anne Menert. Majaühistud on tema meelest ära teinud tubli töö, tänu millele saavad inimesed ise oma kodu juures prügi õigesse kasti panna. „Tavakodanikuna võin öelda, et olukord on paranenud küll. Viimasel ajal on seisukoht luua ka kaubanduskeskuste juurde rohkem võimalusi sorteeritud jäätmete ära andmiseks – see on väga tervitatav,“ lausub Menert, kes teeb keskkonnaga seotud õppe- ja teadustööd ning käib koos kraadiõppuritega sageli ka jäätmeettevõtetes. Ta nimetab jutte sellest, kuidas kõik praht ühte prügiautosse segamini läheb, otsesõnu linnalegendiks. „Pehmelt öeldes. Selle müüdi kummutamiseks soovitaksin võtta inimestel ette ekskursioon prügilasse, teha seal näiteks firma motivatsiooniüritus – õues töötamise päev. Esiteks saab selgeks igapäevaelus tekkivate jäätmete teekond ja teiseks ma ei usu, et pärast oleks kedagi, kes jätaks prügi sorteerimata. Lihtsalt ei usu seda,“ on Menert kindel.

Kõrvaltvaataja ei saa prügiauto juures ju aru, mis tegelikult toimub. Võib-olla on selle kastis mitu eri sektsiooni eri tüüpi prügi jaoks. Võib-olla teebki auto päevas mitu ringi, et korjata peale erinevat kraami. „Aga niisugust asja, et on eraldi konteinerid ja siis tundub, et valatakse kõik kokku... see ei ole lihtsalt võimalik,“ lausub Menert.

Kas eesmärk saada järgmiseks aastaks 50 protsenti jäätmetest taaskasutusse on siis tõesti realistlik? „Ma arvan küll,“ ütleb õppejõud. „Vaja on tahtmist ja igakülgset teavitustööd.“ Ideaalis võiks jäätmeid üldse vältida, siis jääks ära ka sorteerimine. Ent inimesed on lihtsalt harjumuses kinni. „Elu on tehtud pakendite mõttes niivõrd mugavaks,“ sõnab Menert. „Kõik läheb segamini olmejäätmete konteinerisse ja ongi unustatud!“

Ainult et suurem osa inimestest ei adu selle juures, et ega prügi sellega maakera pealt ära haihtu – see jääb ikkagi kuhugi alles. „Vaja on mõtteviisi muutust, et meil napib ressursse ja neid tuleb pigem taaskasutada või ümber töötada,“ lausub Menert. Natukene innustust ja motivatsiooni võib teha tema sõnul imesid. „Sorteerimisega ongi nii, et see jääb lihasmällu ja seda ei saa enam lõpetada.“

Allpool kaks konkreetset punkti, mida Menert soovitaks inimestele meelde tuletada. Esiteks ei tea paljud, et rikki läinud elektroonikat ei pea ladustama mitte keldrisse, vaid selle saab kaupluses tasuta ära anda – isegi siis, kui toode pole sealt ostetud. Teiseks kasutustähtaja ületanud ravimid. Neid ei tohi mingil juhul tualetipotist alla lasta, vaid need peab andma apteeki.

154 KOMMENTAARI

K
???? 12. märts 2019, 13:51
Kui prügiveoarve tuleb kümmekonna erineva konteineri pealt, kas see tuleb siis ikka odavam või? Teiseks, vaat et lõpuks tosina lähedale tõusev kõikvõi...
(loe edasi)
m
Mul küll just nädal tagasi võeti, ära aja kärbseid 12. märts 2019, 07:17
Muah
Loe kõiki (154)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee