Kommentaar

Mart Soidro | Keskerakond võttis minutilise vaheaja (1)

Mart Soidro, literaat, 7. märts 2019, 17:32
Valimistulemused on selgunud. Pühapäeva õhtul kell kaheksa kõlas lõpuvile ja kuigi Elurikkuse Erakond soovib e-häälte korduslugemist, ei muuda see suurt enam midagi. Fakt jääb faktiks: 73 elurikastajat kogusid kokku 6858 häält, jäädes häältemagnetite pingereas üheksandaks. Raimond Kaljulaidi (7303) ja Kristen Michali (6347) vahele.

Minul on aga silmad häbi täis, sest ennustasin seekord valesti. Siinkohal ongi paslik hetk vabandada Ühiskonnauuringute Instituudi teadlaste ees, kelle küllaltki täpseid valimiseelseid küsitlusi ma tõepähe ei võtnud.

Mis mul on enda kaitseks öelda? Õigustuseks ehk niipalju, et kaudselt olen minagi Rein Toomla õpilane. Praegune politoloog luges meie kursusele 1989. aasta kevadsemestril teadusliku kommunismi põhialuseid ja mina sooritasin selle arvestuse neljandal katsel. Järelikult midagi hakkas lõpuks külge, sest juba aastakümneid juhib Toomla „valestiennustajate pingerida”.

Vene ajal andis Tartu töörahva saadikute nõukogu välja määruse, mis keelas linna territooriumil kerjamise ja ennustamise. Äkki tuleks see seadusakt taaskasutusele võtta?

Valimistulemusi on põhjalikult analüüsitud, aga üks nüanss on jäänud vaatlejatel kahe silma vahele. See, mis puudutab vanu tegijaid. Nojaa, suure tõenäosusega lahkuvad Toompealt viimased dinosaurused (Eiki Nestor ja Mart Nutt), aga nende asemel võtavad koha sisse aastatel 1992-1995 riigikokku kuulunud Jüri Luik ja Heiki Kranich.

Vanemad inimesed ehk veel mäletavad, et tegu pole sugugi väikeste vennikestega – täna 25 aastat tagasi oli Luik välis- ja Kranich rahandusminister. Tollased tagatoamehed on taas rambivalguses. Niipalju on siiski vahet, et Jüri Luik pääses riigikokku oma erakonna parima (4806), Heiki Kranich aga halvima (390) tulemusega.

Kaksikliidu võlu ja valu

Kaks jalga hea, kolm jalga parem, kinnitab meie lähiajalugu. Eriti veel siis, kui üks jalgadest teisest tublisti lühem on. Kuna väikevend nimega Keskerakond võttis kolmapäeval mõtlemisaja, meenutame varasemaid analoogseid situatsioone.

Kohe tulevad meelde 1995. aasta valimised, mil valimiste suurim monstrum KMÜ (Valimisliit Koonderakond ja Maarahva Ühendus) sai riigikogus 41 kohta. Ka neil oli valida, keda kosida. Algatuseks langes pilk Keskerakonna (16) peale ning elu olnuks lill, kui mitte siseministri Edgar Savisaare tehniline töötaja Vilja Laanaru poleks salaja lindistanud tipp-poliitikute vestlusi. Pikka pidu seega Tiit Vähi teisel valitsusel ei olnud – ametis oldi vaid 214 päeva.

Seejärel proovis KMÜ õnne noorusliku Reformierakonnaga. Ei mingit vigurdamist! Oravad võtsid asja väga tõsiselt ja saatsid lahinguväljale oma raskekahurväe. Siim Kallasest sai välisminister, Andres Lipstokist majandusminister, Märt Raskist siseminister, Toomas Vilosiusest sotsiaalminister, Kalev Kukest teede- ja siseminister ning parteitust Jaak Aaviksoost haridusminister.

See oli üks väheseid kordi meie lähiajaloos, kus Reformierakonda ei saa süüdistada valitsuse lõhkiminekus. Hoopis Tiit Vähi hakkas mängima topeltmängu ja sõlmis häbiväärsest lindiskandaalist ootamatult kiiresti kosunud Savisaarega 14. novembril 1996. aastal ulatusliku koostöölepingu. See koostöö ulatus Toompealt all-linna ja esimese operatsiooni tulemusel kukutati kaks nädalat pealinna juhtinud Priit Vilba (nüüd Willbach) ja Mart Laar. Nende asemel võtsid koha sisse Robert Lepikson ja Edgar Savisaar ise. Kui selles kurbmängus midagigi positiivset oli, siis vast see, et välisministri Siim Kallase mantlipärijaks sai Toomas Hendrik Ilves, senine Eesti suursaadik Ameerika Ühendriikides.

Operatsioon „Hõbekuul”

2011. aasta riigikogu valimiste tulemusena pääsesid parlamenti vaid 4 erakonda: Reformierakond (33), Keskerakond (26), IRL (23) ja SDE (19). Nii heal positsioonil polnud oravad varem olnud. Jõudude vahekord võimalike koostööpartneritega oli turvaline, vali kumba tahad (loe: võta üks ja viska teist). Reformierakonna koalitsioon Isamaa ja Res Publica Liiduga oleks ehk 4 aastat vastugi pidanud, aga – oh õnnetust! - kolmveerand aastat enne parlamendivalimisi toimusid Euroopa Parlamendi valimised.

Siim Kallasel hakkas Euroopa Komisjoni volinikuna teine ametiaeg otsa saama, Andrus Ansip oli peaministrina ametis olnud juba 9 aastat. Mis oleks, kui vahetaks õige kohad, viskaks IRL-i eesotsas toriseva Juhan Partsiga valitsusest välja ja asendaks nad värskusest pakatavate sotsiaaldemokraatidega? Möönan, et mu käsitlus on ehk vulgaarsotsioloogiline, aga umbes nii võisid kaks õpetatud meest ju ometi mõelda?

Järgnevat keeldub mu nõder sulg kirjeldamast. „Selleks hetkeks oli üks päevaleht pea kaks nädalat avaldanud mahukaid lugusid Eesti Panga poolt antud 100 miljoni dollari garantiikirjade ja Kallase rollist neis. Kõik näis hästi läbimõeldud meediaplaanina, kus iga päev tilkus midagi juurde,” kirjeldas edasisi sündmusi Tuuli Koch (Postimees, 22.10.2014).

See operatsioon kandis nime „Hõbekuul” ja paljud analüütikud nägid „Siim Kallase kottimise” taga tollal IRL-i kuulunud Eerik-Niiles Krossi kõrvu. Tagasihoidliku inimesena Kross muidugi eitab oma seotust nii mastaapse operatsiooniga. Ja kas sellel ongi tagantjärele enam tähtsust?

Mis edasi sai, seda mäletavad kõik. Tanki lükati Taavi Rõivas ja selleks korraks oligi asi ants.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee