Kommentaar

Ats Miller | Valisime neljaks aastaks sihitu uimerdamise (29)

Ats Miller, kirjanik, 6. märts 2019 17:52
Foto: mats õun
Eesti rahvas, sa oled ära teeninud kõik, mis sulle osaks langeb! Valimised on läbi ja eriliste üllatusteta. Ainus viimastel kuudel natuke ennustamatu areng oli Isamaa ootamatult tugev tulemus, aga seegi ainult rõhutab tõdemust, et parim argument demokraatia vastu on keskmine valija.

Klassikalisel ajakirjandusel on omad filtrid ja avaldamistsükkel, sotsiaalmeedia on selle nädala alul vist isegi kasutamiskõlbmatum kui jõulude ajal – ainult õnnitlused, eneseõnnitlused ja hädaldamine.

Mille üle küll hädaldada? Oli ju teada, et Keskerakonda kaotab eestlasest valijaid järjest kiirenevas tempos vastavalt sellele, kuidas okupatsioonipäevil hingelt murdunuid aina vähemaks jääb ja see punt järjest stagnahõngulisemaks muutub. Oli ette näha, et Eesti 200 jääb välja – nad alustasid hilja ja neil polnud vaatamata meedia haibile ei rahvale kordaminevat sõnumit ega laiemat toetuspinda; Samuti said nad hakkama paari pelutava fopaaga. Oli juba aasta otsa selge, et Vabaerakond vabalangeb ja ükski teine pisilane või uustulnuk ei tee kah midagi ära – mis omakorda tähendas, et protest kogunes hunnikusse kokku. ERKE toetus oli stabiilselt kuskil 17–20% juures ja samavõrra oli selge, et neil, keda ekrelased hirmutavad, polnud valida midagi peale Reformierakonna.

Miks valitakse Reformierakonda ja sotse?

Vaadates kogu seda tagantjärele pudrutamist on võib-olla kõige õpetlikum mõelda nn kõlakoja efektile, mida võimendavad tugevalt Facebook ja muud sellised kommertsprojektid, kus inimene pole mitte tarbija, vaid toode, ja tema kinnistamiseks – et oleks midagi reklaamijatele müüa – söödetakse teda just täpselt selliste sõnumitega, mida ta tarbida tahab. Kõik need kildkonnad hädaldavad nüüd oma nurgas, et kõik ju mõtlevad meie moodi, kuidas ometi said valimised nii minna? Väga lihtne – inimesed arvavad asjadest erinevalt ja see on kuidagi väga elementaarne, kui natukegi laiemalt ringi vaadata ja mitte kuulata ainult seda, mida meeldib kuulda.

Miks valivad inimesed Reformierakonda? Loomulikult informeerimatusest ja isikliku mõtlemisvõime puudumisest – nagu kõiki teisigi erakondi. Aga kui täpsemalt analüüsida, siis ilmselt tõmbab neid ligi raha lõhn. Reformierakonnaga on ühinenud üsna palju Eesti uusrikkaid ja eks see ole ka üsna imponeeriv, kuidas kõik nende vahelejäämised, kuriteod ja muidu sigadused on karistuseta jäänud. Nad näevad enamasti nii välja, et teavad, mida teevad, ja praeguseks on Reformierakond juba kindel valik – nendega on teada, et me püsime Läänes ja sedavõrd, kuidas rikkad tööstusriigid arenevad, paraneb tasapisi meiegi elujärg. Oleme küll üsna kindlalt tsementeeritud viie kõige vaesemate valge rahva hulka, aga oskame sellestki rõõmu tunda ja kui ei meeldi, on meie üha enam üleilmastuval järglaskonnal järjest kergem Reformierakonna juhitud Eesti jalgadega maha hääletada.

Miks valivad inimesed sotse? Kuigi Marxi ideede avaldamisest on juba üle poolteise sajandi, osatakse seda siiani millegi uudse ja progressiivsena pakkuda ning usul vabadusse, vendlusse ja üldisesse õiglusse on tõesti lausa religioosset fluidumit. Ja nagu Kivisildnik mainis, on sotsid tapnud kõigest sadakond miljonit inimest, nii et inimkonnal on praegu ressurssi lausa 70 sotsialismi võidu jagu. Sel aastal oli olukord võib-olla veel haruldaselt terav, sest kõik töötavad inimesed said maksudeklaratsiooni täites oma laksu kätte ja kuna patoloogilisi masohhiste on siiski väga vähe, jäid sotside poolt hääletama ainult need, kes ei tee tööd.

Keskerakonna valijatest oli artikli alguses juttu ja miks keegi Isamaa valib, käib tõesti lihtsalt üle mõistuse... Nimi on ilus ja ju siis on võimalik olla õndsas teadmatuses nende tegemistest ja olemusest.

EKRE valiti peamiselt protestist. Mõnikord ka trotsist – neis peab ju midagi olema, kui nende vastu käib nii hüsteeriline ruigamine. EKRE tõehetk on see, kui nad – kas see või mõni järgmine kord – valitsusse saavad. Kas nad hakkavad lubatut ellu viima või läheb kõik nii nagu tavaliselt.

Mida me tegelikult valisime?

BBC on hiljuti avaldanud hulga artikleid, kus analüüsitakse Lääne tsivilisatsiooni kadumise võimalusi. Mitte et seda varem uuritud ei oleks, kuid seni on sedalaadi analüüsid jäänud neid teinud teadusringkondadesse, sellal kui massimeedia pakub rahvale vaimutoiduks Kardashiani tisse.

Viimase 5000 aasta tsivilisatsioone vaadeldes on nende keskmine eluiga 336 aastat ja ükskõik, kas alguspunktiks lugeda renessanss või mõni muu konkreetsem tärmin, oleme piiril. Tsivilisatsioonid ei hävi üldse enamasti sõjas ja kui keegi nende territooriumi vallutab, on sellele eelnenud pikk ja põhjalik allakäik. Selle võimalikke põhjusi on mitu ja üks neist on ebavõrdsuse ja keerukuse kasv – rikkused koonduvad järjest väiksema vähemuse kätte ja nende ümber tekib massiivne sõltlaste ring, kelle ainus funktsioon on süsteemi kaitsta. Ja nüüd vaadake Eesti ja Euroopa Liidu riigiaparaati.

Sealsamas tsivilisatsioonide allakäigu analüüsis on mainitud, et intellekt siin ei aita – võib küll väga hästi teada, millega mugavustsoonis vegeteerimine lõpeb, aga enamik kehitab õlgu ja piltlikult öeldes valmistutakse jooksma alles siis, kui vesi püksis. Eesti sureb välja. See on üldteada fakt, mida vaidlustatakse ainult selles võtmes, et „küll tulevad paremad ajad“. Me valisime taas neli aastat sihitut uimerdamist ja mugavat mõttepausi – tõepoolest, kui tulevikust mitte hoolida, läheb meil päris hästi. Palju õnne meile!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee