Blogiauhindade jagamine

MARILYN JURMANI BLOGI | Perest eemal olles kiindumus nende vastu süveneb (1)

Marilyn Jurman, 6. märts 2019, 13:51
 Marilyn Jurman
Täna oli viimane joogakoolituse päev Mehhikos. Mul on veel kaks päeva siin mõnusaks puhkuseks ja siis lendan kaks päeva tagasi Eestisse. Paljud küsivad, kas siis on kõik? Et kas see on su viimane koolitus ja nüüd on sellega ühelpool? Kindlasti mitte. Ilmselt lähen ma järgmisel aastal uuesti kuhugi. Kui mitte juba sellel aastal. Ma ei usu eriti sellesse, et õppimine saab kunagi lõppeda. Ma arvan, et ükskõik, mis alal tegutseda, õppimine võiks olla elukestev. Sinna juurde muidugi ka praktika, aga ainult praktikast vähemalt minule ei piisa. 

Eks see on vist paljude asjadega nii, et kui kool nii-öelda lõppeb, siis algab alles tõeline kool. Kui päris aus olla, siis ma olen täiesti ülevoolavalt õnnelik ja rahul, et ma sattusin just sellele teekonnale. Vahel ma mõtlen, et ma tõesti ei kujuta ette, kus või mis ma oleksin, kui ma ei oleks joogat leidnud. Või kui jooga ei oleks mind leidnud. Ilmselt see ei saanudki teisiti minna, aga ma olen tõepoolest nii tänulik, et ma sain viimased neli aastat just nende inimestega ja just selles joogakoolis õppida. Ja kõige õnnelikumaks teeb mind ilmselt see, et see ei ole läbi ja ei saa kunagi päriselt läbi, kuna It’s Yoga on perekond.

Samal teemal

Loomulikult ma igatsen väga palju ka Rumi ja Jannot, aga samas tunnen ma nende vastu veel suuremat kiindumust, kui neist veidi eemal olen. Ja ma ootan väga, et ma juba tagasi jõuaksin, aga vahel on väike vahemaa päris tore.

Mulle meeldib mõelda, et jooga on nii palju rohkem, kui lihtsalt asendid ja ilusad poosid. Ja jooga on kindlasti palju rohkem. kui lihtsalt trenn või füüsilised harjutused. See on elustiil, iseendaga tegelemine, ajalugu, kultuur, filosoofia, psühholoogia ja teraapia. Minu teekond algas seitse aastat tagasi, kui ma olin ehk ilmselt kõige rohkem katki, kui ma eales olen olnud. Pärast seda praktiseerisin kolm aastat joogat, kuna ma tundsin matil ennast tõeliselt hästi. Vastupidiselt nii-öelda päriselule, kus ma sain vaevu iseendaga hakkama. Neli aastat tagasi otsustasin, et ma tahan saada joogast sügavamalt aru ja alustasin joogaõpetajaks õppimist. Samal ajal kohtusin ka Jannoga ja kogu mu elu võttis uue suuna.

Juba esimesel koolitusel tõusis kõige rohkem esile andestamise teema ja see, kuidas ma kannan endas palju viha ja süüdistusi nii teiste kui iseenda vastu. Ilmselt on täitsa aus öelda, et see on olnud minu jaoks läbi koolituste üks põhiteemasid. Kuidas anda andeks teistele ja eelkõige endale.

Teine teema, mis on algusest peale pinnale tõusnud, on tasakaal meheliku ja naiseliku energia vahel. Ma võin julgelt ennast iseloomustada kui produktiivset, korraldavat, energilist ja aktiivset inimest. Kuid oskus võtta vastu abi, lohutust või pakkuda iseendale hoolt ja armastust, on üsna kesine. Kohati me siin ka rääkisime sellest, et see on lääne inimestel väga tavaline, et mehelik energia domineerib naiseliku üle ja on justkui sotsiaalselt rohkem hinnatud.

See ongi minu teekond joogas – läbi praktika, asendite, hingamise ja liikumise leida tasakaal naiseliku ja meheliku vahel. Minuni jõudis sügav teadmine, et see tasakaal on võimalik läbi selle, kui ma ise olen ise endale toeks. Ma saan ise oma meheliku energiaga toetada oma naiselikku energiat. Näiteks hoides endas kindlameelsust ja kasutades oma produktiivsust, et luua vastav päevakava ja tegevused, kui ma tean, et vajan puhkust.

Kasvõi see, et ma olen Rumist ja Jannost eemal. Selle asemel, et lasta oma energiad ülevoolavalt segunema, teadvustan ma endale, et see siin on hetkel minu aeg ja peagi olen ma tagasi ja siis on jälle meie aeg.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee