Kommentaar

Toomas Alatalu | Miks tõrjub valimised võitnud Reformierakond EKREt? (49)

Toomas Alatalu, vaatleja, 5. märts 2019, 17:57
 
Rahvas on rääkinud, uus riigikogu on valitud, ja nagu ikka, ei kiirustata uue rahvaesinduse kokkuvõtmisega. Kuna alates 1995. aastast on valitud märtsi esimesel pühapäeval, siis VIII riigikogu kogunes 11. märtsil ja Tiit Vähi sai sellelt valitsuse moodustamise volitused 5. aprillil.

1999. aastal olid samad daatumid 18. märts ja 22. märts, edasi  22. märts ja 7. aprill (2003), 27. märts ja 4. aprill (2007), 4. aprill ja 5. aprill (2011), 30. märts ja 8. aprill (2015). Ehk siis – kuigi rahva valik olla ülimuslik, on uut riigikogu hoitud pea kuu aega Toompealt eemal ja märksa väiksem seltskond tegeleb koalitsioonivalitsuse kokkupaneku ja selle programmiga. Kui veel lisada, et kogu selle aja jooksul toimetab vana valitsus ja vana riigikogu juhatus, siis peaks olema selge, et meie imeline põhiseadus on pigem valitsuskeskne kui parlamentaarne. Märkigem veel seda, et 2007., 2011. ja 2015. aastal jätkas ametis olnud peaminister.

Riigikogu kokkuvõtmata jätmise taga on erakonna liidrite taktikamängud ja lihtsaim nipp aja võitmiseks on valimistulemuste vaidlustamine mõnes jaoskonnas, mida lahendatakse nii kaua kui vaja. (Ka mulle on pakutud tulemuste vaidlustamist, millest loobumine maksis n-ö lubatud kohast ilmajäämise). Küllap kordub sama sellelgi korral, seda enam, et uue riigikogu koosseis sai meedia toel kavandatust erinev.

Isegi reakodanikul polnud ju raske märgata, kuidas järsku hakati rääkima kuuest tugevast parteist, mis samas tähendas riigikogus esindatud Vabaerakonna kõrvalejätmist ja tema asendamist kuuikus nn liberaalseid väärtusi ja poliitnippe kehastava uustulnuka Eesti 200ga. Viimane aga ei läinud valijatele peale ja lootus, et nii sünnib kõva vastukaal EKRE populistlikele loosungitele, mille materdamisega tegelesid kõik võimu juures olnud või olevad parteid, andis tulemuseks hoopiski EKRE kindla tugevnemise.

EKRE tõusuga tuleb arvestada

Teisiti ei saanud minnagi, sest rahval oli kõrini nii peenhäälestamisest, millega tegeles eelmine valitsuskoalitsioon, kui ka haldusreformi ja tulumaksu käkerdustest ning raha Lätti viimisest, mida tegi viimane koalitsioon. Kui nüüd veel tehti pidevalt puust ette ja seda eriti maakondades, et oma lahendusi pakkunud väikeerakondade poolt pole mõtet hääletada, oli lisatoetus EKRE-le kui ainsale alternatiivi – ehkki segast ja küsitavat – pakkuvale poliitjõule tagatud. Sellise poliittehnoloogilise ja meediaprojekti hinnaks sai 51 000 ehk 9,1% valija eelistuse väljajäämine riigikogust.

Valimiste võitjaid oli kaks. Reformierakonna eelistamine põhines kindlasti tema opositsioonis olemisel – halva ja veel halvema vahel tuli valida esimest. See, et nii teda kui ka teist võitjat EKREt toetati kõige enam e-häältega, võib muidugi pidada e-riiginduse edukuse uueks kinnituseks. Minu arvates on tõele märksa lähemal Eero Epner, kes viimases Ekspressis kirjutas, et virtualiseerimise tulemusena on riik kaotanud paljude jaoks reaalsuse ja kadunud pilve.

Ehk siis – kui ikka tunnetatakse, et ei suudeta mõjutada poliitika tegemist, siis on südametunnistust võimalik kergendada ka sel moel, et loobutakse riigiga otse suhtlemisest ja saadetakse oma hääl lihtsalt õhku lootuses, et küllap kusagil seal ka teatakse, mida sellega teha. EKRE jaoks tähendas e-häälte lisandumine seda, et peale kahes piiriäärses valimisringkonnas (Pärnu, Põlva-, Valga- ja Võrumaa) võitmisele ollakse nüüd teine poliitjõud veel kuues ja kolmas poliitjõud kõigis kolmes pealinna valimisringkonnas. See aga tähendab Eesti poliitmaastiku põhjalikku ümbertegemist, ja sellega mitte arvestada pole võimalik!

Reformierakonna liidri ja tulevase peaministri Kaja Kallase sõnum – meil pole ühiseid väärtusi EKREga, sestap me nendega ei räägi  – tuleneb selgelt suurest poliitikast. Praegune Euroopa elab eesseisvate europarlamendi valimiste lainel ja 2015–2018 aastatel toimunud hääletused on kõikjal näidanud traditsiooniliste võimuparteide põrumist ja uute poliitjõudude, kaasa arvatud äärmuslaste esilekerkimist. Sestap peavad kõik nn õiged jõud neid tõrjuma ja kuigi oravate ladvikus kõlas teisigi arvamusi, jäi EKRE asjus määravaks perekond Kallase seisukoht.

Seda olukorras, kus valimiskampaania lõpp läks kartelliparteidel käest – lõpuni protsentidest heietamise asemel jõuti ikkagi piigid ristata riigikeele ja kodakondsuse asjus. Kui veel jaanuaris paistis, et valimisosalus langeb nagu mujalgi Euroopas 5–6%, siis haridusministri veebruari keskel tehtud avaldus ühe kooli keelest lõi kiirelt pinged üles ja valimisaktiivsus tõusis 63%-le (2015. aastal 64,2%). Seda venekeelsete hääletajate passiivsuse kasvades, kes enam ei saanud kindlad olla Keskerakonna juhtide venekeelsetes lubadustes, mis teadupoolest läksid ammu lahku eesti keeles räägitavast. Tegudest rääkimata. Ehkki asjade maha vaikimine mõlemalt poolt on selles endiselt domineeriv poliitika. Ent varem või hiljem tuleb suud paotada.

Koalitsioon lüüasaanutega

Saab väita, et Reformierakonna ja Keskerakonna võimaliku kohese koalitsiooni välistab 14. aprillil Tallinnas toimuv üleilmse vene keele etteütluse peaüritus. Selle korraldamise nimel on Tallinna linnavõimud mitu aastat ponnistanud ja seda Ukrainas toimuva kiuste – etteütlus on kultuuri kõrval ka selgelt Venemaa välispoliitiline ettevõtmine, mida kinnitab kas või selle korraldamine Ida-Donbassi separatistide käes olevates linnades.

Kuna etteütluse Tallinnas korraldamise õiguse saamine oli ette teada ja see sündis riigikogu valimiskampaania ajal, siis ei saanud Keskerakonna Moskva-meelne tiib kuidagi kaasa minna teiste erakondade jutuga, et käes on tagumine aeg venekeelset haridust saavate noorte perspektiivide parandamiseks ja selleks on eesti keele selgeks saamine Eesti vabariigis. Vastanduti ka Ukraina-teemalistes hääletustes, mis samuti torkas silma. Võimupartei vastuargument, et meil on ikka veel 500 õpetajat puudu (ehk siis on ainult 100), nagu ka järjekordse uurimiskomisjoni loomine, hakkasid nüüd talle vastu töötama. Sellest ka Reformierakonna ja Keskerakonna liidrite teravuste vahetused viimastes valimiseelsetes debattides, mida pealetulevate sündmuste tõttu ei saa ignoreerida.

Praegu on siis seis säärane, et tagasivalitud ja väheste uute inimestega kartelliparteide seltskonnas jääb Reformierakonnal üle vaid koalitsioon moodustada valimistel lüüa saanud Isamaa ja sotsidega, kes teda alles 2,5 aastat tagasi reetsid. Julgustaks meie esimest naispeaministrit, et ta valiks endale sobivad ministrid partnerite hulgast ise (nagu seda tegi Tiit Vähi!), mis oleks praegu uus sõna senise eliidivaimus loksumise lõpetamiseks.

Seejärel tuleb loota, et europarlamendi valimised teeksid lõpu rahvapartei ja sotsialistide 2004. aastast peale käinud võimu võrdsele jagamisele, mis ju tegelikult ongi põhjustanud kogu Euroopat haaranud ladvikuvastase meelsuse. Pärast seda on aeg võtta arvesse Eesti poliitmaastikul toimunud muutused, milleks on ka rohkem kui üks võimalus.

49 KOMMENTAARI

w
WP 7. märts 2019, 12:35
Selle kohta oli põhjalik uurimine. Mingit raha kuhugi ei kadunud.
r
Risto Tanner 7. märts 2019, 11:09
Aivaril õigus selles mõttes, et EKREl oli tõepoolest valimispropagandas puudujääke. Räägiti tarbimismaksude vähendamisest, aga ei näidatud katteallika...
(loe edasi)
Loe kõiki (49)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee