Kommentaar

Ivo Rull | Reformierakonna üllatusvõit ja sotsioloogide häving (11)

Ivo Rull, kommunikatsiooniekspert, 4. märts 2019 15:56
Palju õnne Reformierakonnale, kes uuringufirmade küsitluste kiuste võitis valimised mäekõrguselt. Meenutagem, et vahetult valimiste eel pakkusid kaks küsitlusturgu domineerivat sotsioloogiaettevõtet (Kantar Emor ja Turu-uuringud) võitu üksmeelselt Keskerakonnale. Ka Reformierakonna enda viimaste valimiseelsete nädalate reklaamid rõhusid asjaolule, et ollakse Keskerakonnast napilt maas. Vaid üks Faktum Ariko valimiseelne küsitlus pakkus võitu Reformierakonnale, aga nemadki ei suutnud ennustada reformaritele nii võimsat üleolekut. Siin, nagu armastatakse öelda, on sotsioloogidel ja nendelt uuringute tellijatel mõtlemise koht.

Erakondade käekäiku viimastel valimiseelsetel nädalatel määrab hulk mõjureid ning lõplikku tulemust on pea võimatu enne valimisõhtut teada. Kui palju üks või teine erakond oma toetajaid suudab reaalselt valimistel osalema mobiliseerida? Kuidas mõni skandaal (sedapuhku näiteks Vakra plagiaadisüüdistused) või järsku esile kerkinud debatiteema (näiteks Kohtla-Järve eestikeelse hariduse tulevik) inimestele valimiste lõpusirgel mõjub? Milline partei oskab ja tahab ära kasutada e-valimiste võimalusi ja kes neid võimalusi tõrjub? Või kuidas suudavad erakondade käilakujud end kehtestada viimastes valimiseelsetes teledebattides?

Miks Keskerakond kaotas?

Reformierakond polnud kõikides eelviidatud mõõdikutes iseäranis tugev, vaid hoopiski Keskerakond esines üllatavalt nõrgalt. Keskerakonna kaotuse nurgakive on vähemalt kolm. Esiteks pikka aega nende poolt külvatud skepsis e-valimiste suhtes. Tänavu, mil e-hääletajate arv tegi järjekordse rekordi, maitses Keskerakond on varasema vastutegevuse mõrusid vilju. Sest just e-hääled kindlustasid Reformierakonnale tugeva võidu.

Teiseks kaotas Keskerakond seekord väga suure osa Ida-Virumaa venekeelsete valijate häältest. Möödunud aasta lõpus libises parteikontori kontrolli alt nende Narva parteirakuke ning tänavu jäädi ambivalentseks Kohtla-Järve riigigümnaasiumi õppekeele küsimuses. Veebruari keskel ütlesid nii Ratas kui Reps välja, et uus riigigümnaasium avab sügisel Kohtla-Järvel uksed kakskeelsena. Millega nad tõmbasid kiirelt ja võimsalt üle Eesti käima Keskerakonnale väga ebasoodsa valimisteema. Just tugev toetus ühtsele eestikeelsele haridusele tõstis veebruari lõpus üleriigilist toetust eeskätt Isamaale ja Reformierakonnale.

Ning kolmandaks pole Savisaare-järgne Keskerakond suutnud luua omale ühtset ja tugevat liidrikuvandit. Peaminister Jüri Ratas kogus pea poole vähem hääli (9710) kui Tallinna volikogu esimees Mihhail Kõlvart (17075).

Eesti 200 põrumine ja vanade puntratants

Et Eesti 200 ei pruugi riigikokku jõuda, näitasid kõik küsitlustulemused alatest tänavu jaanuari keskpaigast. Eelmisel aastal tõusuteel olnud poliitilise uustulnuka reitingu langusele eelnes jaanuari alguses skandaalne plakatiaktsioon. Peamiselt selle plakatijamaga sepistas Eesti 200 omale valimiskünnise alla kukkumise ja jäämise. Kuigi kohe pärast skandaali lubas Kristina Kallas, et ühtse haridussüsteemi loomine saab nende valimiste põhiteemaks, jäi Eesti 200 ise Kohtla-Järve riigigümnaasiumi ümber lahvatanud debatis vägagi tagasihoidlikuks.

Lisaks tõrjus Eesti 200 ise oma ridadest kõik potentsiaalsed ülejooksikud teistest erakondadest (näiteks Korobeiniku, Sooääre jmt), kes oleks võinud neile kamba peale tuua künnise ületamisest puudu jäänud 2838 häält.

Eesti 200 põrumine pole mitte üksnes parlamenditöö kaotanud Margus Tsahkna traagika. Taaskord on meil nüüd parlament, kus võimalike koalitsioonide arv on väga piiratud ning ligi 9 protsenti valimistel osalenud inimestes ei saanud oma antud häälele väljundit. Umbes sarnane seis tekkis ka pärast 2011. aasta Riigikogu valimisi, kus parlamenti jõudis vaid 4 erakonda ning esindamata jäi üle 10 protsendi antud häältest. Millele omakorda järgnes suure osa inimeste poliitikast võõrandumine või parlamentaarse demokraatia välised algatused (Harta 12, rahvakogu).

Valimiste kõige suurema võidu võrreldes 2015. aastaga vormistas EKRE. Samas on kõikide koalitsioonide tänane juhtivpartner Reformierakond nendega koostöö välistanud ning EKRE ise on välistanud koostöö sotsidega. Seega on ainuke koalitsioon, mille koosseisus võiks EKRE järgneva nelja aasta jooksul valitsusse jõuda, võimalik teha Keskerakonna ja Isamaaga. Kui lähiajal Reformierakonna poolt loodav valitsusliit paari-kolme aasta vältel laguneb, võib lõpuks EKRE valitsusse jõuda.

Igal juhul aga jätkub aastani 2023 meie parlamendis vanade erakondade puntratants. Loodetavasti oskavad kõik künnise alla jäänud erakonnad teha sellest ratsionaalsed järeldused ning hakata tegema omavahelist koostööd.  

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee