Uudised

Kangelaskaubamaja 

Jüri Pino, 21. juuli 2000 23:00
“Tallinna Kaubamaja avas uksed. Tarbijad külastavad uut, kõigiti ajakohast kauplust väga elavalt,” kirjutas Õhtuleht laupäeval, 23. juulil 1960. Kauneid-kaugeid defitsiidikaubanduse aegu meenutavad heldimusega teenekad kaubandustöötajad, Kaubamaja hälli juures viibinud.* Jaagup Joost, Tallinna Kaubamaja majandusjuht, 1960. aastal valmisriiete osakonna juhataja.

“Tallinna Kaubamaja oli esimene suur kaubandusettevõte Tallinnas. Tollane kaubandusvõrk oli üldiselt nigel. Ennesõjaaegsed poed, suuri kauplusi ei olnud üldse. Uuemad poed olid need, mis ehitati elumajade alla.

Näiteks see Kremli maja Tartu maantee ja Liivalaia nurgal, selle all oli kauplus. Selliseid maju, hruštšovka-tüüpi, kus all on mingi kauplus, oli palju.“

Üleüldse, N. ajal polnudki ju midagi erilist müüa?

“60. aastate algul ei olnud kaubapuudus veel nii suur probleem. Eesti ajast oli säilinud küllaltki arenenud kohalik tööstus, tekstiilikaubad, toidukaubad, ikka oli, mida müüa. Nii kehv, kui kuskil Venemaal, siin küll ei olnud. Kaubamaja hakati ehitama juba 1955. Aga siis ehitati ju kaua. Vahepeal töö seisis, kord polnud raha, kord polnud ehituslimiiti, siis jälle midagi muud. Tõsine ehitamine algas uuesti 1959. 21. juulil oli avamine.”

Milline Kaubamaja tollal oli?

“Neljandal korrusel oli restoran Kevade, viiendal laod. Tänavu 28. veebruaril laod likvideeriti. Kevadet polnud juba ammu.”

Vahemärkus - Kevade oli N. aegses Tallinnas, eriti kodanik Männikese lugudes, legendaarne kõrts.

“Üsna varsti jäi kauplemisruumi sellel kolmel korrusel napiks. 1963-64 tekkis mõte, et vaja juurdeehitust. 1968 saadi asjaga niikaugele, et juurdeehituse vaiad löödi maasse ja jälle, aeglaselt ehitati, limiidid, muud probleemid, 1973. aasta veebruaris avati B-korpus.”

Kas juurdeehituse kiirendamiseks tuli kõvasti nihverdada ja slikerdada?

“Vene aega kujutatakse kurjana, aga meie asjad olid suhteliselt puhtad. Altkäemaksu ei antud, ei olnud kombeks.

Siis, kui juurdeehitus valmis sai, oli nii, et taheti sinna panna mööblikauplust. Kauplesime kõvasti, et ära jääks. Juurde tulid koolilaste rõivad, kirjatarbed, puht laste kaup, mänguasjad ja selline, jäi Laste Maailma.”

Kuidas tollal ilma turvameeste ja -väravateta kaubelda sai?

“Ega vargus nii levinud ei olnud kui tänapäeval. Sulisid oli, aga mitte nii hullult. Alguses ei müüdud kaupu üldse iseteenindamise korras, kõik oli leti taga. Iseteenindust alustati 1968-70. See tähendas, et kogu sisustus tuli ümber ehitada. Meil oli hea koostöö ETKVLi Kooperaatori arhitektide grupiga, kes kavandasid meile sisustuse. Õnneks oli veel eestiaegseid meistreid, kes võisid mööbli otsast lõpuni valmis teha. Mingeid eeskujusid polnud võtta, info, mis jõudis meieni, kuidas üht iseteenindavat kauplust rajada, oli moonutatud. Valmis saime, ja Eestist levisid kaubamajade sisustuspõhimõtted üle terve N. Liidu.

Kuidas kaubaturismiga hakkama saadi?

“Kaubaturiste ikka oli. Läti, Leedu, Pihkva, Ukraina. See ju käis nii, et kuskil Venemaal toodeti lubjavilte, need toodi siia, ostjad, kes neid vajasid, sõitsid ka Venemaalt siia. Tootja täitis tootmisplaani, meie müügiplaani, raudtee oma plaani, kõik olid rahul ja rahvaste sõprus arenes ka.

Me olime väheke paremini varustatud kui Venemaa. Eks kuuldus levis, et me oleme nagu Sovetskii Zapad (Nõukogude Lääs), siin on kaupa. Oli tõesti nii, et Venemaalt tulnud inimesed küsisid: mis raha teil maksab?”

Kas nalja ka sai?

“Kaubandus ei ole eriti naljategemiskoht. 80. aastate keskel, kui olukord läks vabamaks, lubati meil sotsmaadega otse kaubelda. Olid Tallinnas Ungari kultuuripäevad. Saime siis importkaupa, kaubamaja oli hoolega dekoreeritud, ja kui hommikul rahvas tuli, siis vaata, et hukka ei saa. Vitriinid tõugati paigast, müüjad jäid lettide vahele. 1990-91 oli hull, kui inimesed ostsid täiesti valimatult kõike, raha väärtus kahanes kogu aeg, ükskõik, mida osta, peaasi, et rahast lahti saab.”

“Seda juhtus, et keegi üritas ennast ööseks ära peita ja hommikul saagiga minema kõndida. Ega neil ei õnnestunud, aga janti oli alati palju. Öösel aetakse sind üles, Kaubamajas on keegi...”

Kas Kaubamajas töötada oli uhkem kui lihtpoes?

“Me ikka tundsime, et oleme natuke paremad kui teised, jah.”

Kas mõni rändpunalipp veel alles on?

“Sotsvõistluses ikka mõne võitsime. Meie majanduslikud näitajad olid head, aga muud näitajad, nagu kommunistlik kasvatustöö, kehvemad. Me ei osanud võltsida ka. Moskva kaubandusministeeriumist vahel ikka helistas Maria Ivanovna (see on üldnimi tähtsa, aga sõbraliku naiskõrgametniku kohta N. ajal, tigedad olid Marfa Ivanovnad), et kuulge, ma parandan teil need kommunistliku kasvatuse näitajad ära, te olete ju muidu nii tublid, aga nende pärast võite rändlipust ilma jääda.

Mis mõttega te tollal üldse müümisega vaeva nägite?

“Üks asi on palk. Aga sest ei piisa, inimene püüab ikka paremini teha.”

* Ester Kihno, Tallinna Kaubamaja endine peaadministraator, 1960. aastal pudukaupade sektsiooni juhataja.

“Kaubamaja personal võeti tööle 1. juunil 1960. Alguses ei nimetatud seda üldse kaubamajaks, oli Tallinna Univermag. Siis, kui esimene juhataja, Sadradze välja vahetati, tuli Metssoo, sai Kaubamaja.

Avama pidime tegelikult varem. Rahvas seisis iga päev ukse juures, ootas. Ükspäev salaja otsustati ära, et avame homme kell 11. Mootorratastega miilitsad olid kohal, terve hoov teisi täis, et kui midagi äkki juhtub... Järsku öeldi, tulge homme kell 7 kohale, täna ei ava. Ja järgmisel päeval kell 8 tegime ukse lahti. Mitte kedagi ei tulnud. Lõpuks üks inimene tuli. Oli rahu majas terve hommik, aga siis tuli laulupeorongkäik ja hakkas vihma sadama. Ja kui tormas jõuk sisse... Vitriinid jäid terveks.

Igasse avatavasse poodi pandi tollal müügile palju importkaupa. Defitsiiti, kui te teate, mida see tähendab. Seda oli lademes, kõik kontoriruumid ka täis, puhketuba, pearaamatupidajal polnud kuskil istuda.”

Kas turvakaamerad olid?

Kaamerad tulid 1973. aastal, kui uus korpus avati. Nii saunasuurused, nagu räägitakse, need ei olnud. Umbes nagu kingakarp. Ühtegi varast me nende abil küll kätte ei saanud. Eelkõige mõjusid need personalile. Kui ikka kaamera sektsiooni peale pöördus, lõpetati omavaheline jutt, pandi telefonid hargile, saadeti sõbrannad ära...”

Ikka varastati?

“Oi, ikka. Mäletan, üks naisterahvas pani korke oma kotti, olid sellised plastmasskorgid, kopikas tükk. Võeti vahele ja kotist leiti veel igasugust, mis ta teistest poodidest oli varastanud: kallist pesu, lõhnaõli, kokku vähemalt 500 rubla eest. Halenaljakas, et vahele jäi ta kopikalisi korke varastades. Ahnus...”

500 oli ilge raha.

“Minu palk sektsiooni juhatajana oli 135 rubla, preemiatega 156. 500 rubla oli tohutu raha. Leib maksis 18-22 kopikat... Lõunavaheajal läksime mõnikord kõrvale Energia kohvikusse sööma, võtsime konjakit, 100 grammi - tollal ei arvutatud 40 kaupa, maksis ehk rubla kümme kopikat...”

Kas nalja sai?

“Üks hommik oli tohutu järjekord, oli kuuldus olnud, et müüki tuuakse vaipu. Lähen mina, ütlen vene keeles, kui te tahate siin seista, siis seiske seina poole. Aga: ma ei osanud hästi vene keelt ja tuli välja, et ma ütlesin, seiske seina äärde. Pool saba naerab, üks küsib: kogda streljatj budete?

Venemaalt tulid terved rongitäied meile ostma. Oli ütlemine, et venelase lemmikvärvid on lipupunane, kärbsesinine ja kaubahall. Iga aastaga läks hullemaks. Vagunis olid kõik omavahel sõbraks saanud, kui Tallinna jõudsid, siis jagasid omavahel ülesandeid, siin võtavad ühed järjekorra, seal teised, siis kui kord kätte jõudis, oli saba kohe poole pikem... Podolskis tehti õmblusmasinaid, toodi siia ja ostjad toodi ka. Igal hommikul oli ukse ees möll, väravat avasid hirmuga. Ühel õhtul, kui hakkasime kinni panema, leidsime ukse eest üksiku kinga. Tähendab, inimesel oli trügimisel king jalast tulnud, aga ta ei hoolinud sellest siis ega ka hiljem.”

Kas punast asja aeti?

“Algul kinnitas Kaubamaja juhtkonna Keskkomitee. Mitte parteilisuse järgi. Parteis pealikud kõik ei olnud, raske oli saada ka, sest neid loeti intelligentideks. Ühe sellise kohta pidi parteisse võtma kaks töölist või talupoega. Müüjaid arvestati siis töölistena, et partei liikmeskond ikka kasvaks.

Niinimetatud ühiskondlik töö ja kollektiivi kasvatamine käis kogu aeg. Kes pidi käima kultuuriülikoolis, kes parteikoolis, kes rahvamalevlaseks, kes doonoriks. Käidi ka. Selle eest sai lisapuhkust.

Oli seadus, et kui 15 minutit enne tööpäeva lõppu jõuad kohale, siis ei ole luus, vaid hilinemine. Üks müüja, kes nelja last kasvatas, jõudis kord niimoodi tööle. Seletas, läheb tema ja kuuleb, kuidas kaks naist omavahel räägivad pioneerilaagrist, kuidas lapsi sinna saab. Tema kuulas, läks ka asju ajama. Päev otsa seisis sabades, ajas pabereid, sai. No mis sa teed? Nii oli. Rahvamalevas oli meil hea käia, sest me võisime seda töökohal teha, vargaid püüda.”

Brežnev?

“Brežnev käis. Siis ta oli N. Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees. Meie seda ette ei teadnud. 1960. sügisel, ühel päeval, käsutati korraga - kõik juhatajad letti. Seisan. Ja tuleb suur tugev ilus mees, ondatramüts käes. Brežnev ei olnud siis veel vana ju. Imetles meie Kaubamaja.”

Kas muidu paksud ka käisid?

“Nemad käisid direktori kabinetis, kuhu tuli neile siis kaubanäidised kätte tuua, millest nad valisid.”

Kas Iraani šahh käis?

“Käis, aga mind ei olnud siis. Talle kingiti siin Muhu rahvariided.”

Kas miskit veidrat veel juhtus?

“Saadi kord varas kätte. Piltilus tüdruk. Toodi administratsiooni ruumi, otsiti läbi. Võeti alasti. Sa issand, mis pesu, milline imekallis, imekaunis pesu tal oli, üldse, väga ilusad, väga kallid riided. Vargad olidki hästi riides. Ehkki kiputi vaatama, et kui keegi on kehvalt riides, küllap see võib varastada. Ei olnud tegelikult nii... Mustlased olid, on alati olnud, hangeldasid firmakilekottidega.

Enne naistepäeva oli kord nii, et Kaubamaja oli lukus, seal Kevade restorani ukse juures, oli valvurimutike, kuulis öösel krabinat. Piilus lukuauku, silm vaatas vastu. Kutsuti miilits, tehti lahti. Oli üks poisike, kes oli ennast Kaubamajja ära peitnud, tahtnud emale naistepäevaks midagi kinkida...”

Kurb ju.

“Natuke jah. A-korpuses, paremat kätt müüdi kunagi mootorrattaid. Aga et mootorratast osta, pidi passi näitama. Üks Volga kandi kolhoosnik hakkas peaaegu nutma. Kolhoosnikel ei olnud 1977. aastani passi.

Sealt varastati kord mootorratas. Ostmine käis nii, et tuli maksta, siis minna lattu ja sealt ratas kätte saada. Kord tuli üks mees mootorrattaga läbi saali, põrkas igale poole vastu, teda sõimati ja juhatati eesuksest välja. Aga - ta ei olnud maksnud. Lihtsalt võtnud, läinud. Kaval.”

Elu Kaubamajas üldse?

“Hea oli. Suvel võis katusel päevitamas käia, seal olid toolid, päevavarjud. Söömas võisime käia Kevades, sööklapoolel, kus see midagi ei maksnud. Aga me kippusime ikka restorani minema. Lavikul oli meil puhkebaas, mis nüüd on ära müüdud.

Me armastasime seda maja.”