Kommentaar

Kalle Käsper | Keda küll valida? (4)

Kalle Käsper, kirjanik, 1. märts 2019, 17:08
Foto: LAURA OKS
Kohtasin hiljuti taas tänaval klassivenda. Oli teine nii mõttes, et oleks minust peaaegu mööda marssinud. Kui hõikasin teda, siis peatus, aga vahtis mind veel tükk aega sellise pilguga, nagu ei mõistaks, kus ta viibib.

„Mis sinuga lahti on? Kas naine tegi sarved pähe?“ küsisin.

Ta hakkas vaikselt naerma.

„Ei, mul on tõsisem mure. Valimised ju tulevad. Muudkui mõtlen, kelle poolt hääletada. Pole justkui ühtki huvitavat, tarka isiksust. Kas sina oskad mõne nimetada?“

Ütlesin, et ei oska ega saagi osata, sest isiksus ja demokraatia on teineteist välistavad mõisted. Demokraatia – see on massi võim. Varasematel sajanditel oli see mass väga tume, praeguseks on natuke arenenud ning jõudnud keskpärasuse tasemele. Nii et tänapäeva demokraatia – see on keskpärasuste võim. Ja kuna keskpärasused vihkavad andekaid isiksusi, siis nad lihtsalt hävitavad neid, nagu ongi juhtunud.

Klassivend kuulas ja ütles, et põhimõtteliselt on ta minuga nõus, aga kedagi peab ju ikkagi valima.

„Seal on paar sümpaatset selli, aga parteist, mis mulle ei meeldi. Ja siis on seal üks mulle lähedane maailmavaade, aga kes seda järgivad, on kõik ühed hirmsad tümikad.“    

Ütlesin, et ainus maailmavaade, mille poolt mina hääletaksin, pole parteina esindatud.

„Mis maailmavaade see siis on?“ küsis klassivend huvitatult.

Vastasin, et kui valimistest võtaks osa Jalakäijate Partei, oleks minu toetus talle tagatud.

„Vaata ise, mis toimub Tallinna tänavatega – sõiduteed nad hoiavad korras, aga kõnniteed on nagu üks suur jäämägi. Ning valgusfooride režiim on ka täpselt nii seatud, et autojuhil oleks mõnus jalakäijat poriga üle kallata.“

Klassivend hakkas taas naerma.

„Selles on sul õigus, ainult et see on justkui kohalike valimiste probleem.“

Kostsin vastu, et sellised valimised ongi palju tähtsamad kui riigikogu omad.

Kuid nüüd ei jäänud klassivend minuga nõusse.

„Ära patra! Riigikogu valimistel otsustatakse riigi poliitika!“

Vastasin, et pole võimalik otsustada selle üle, mida pole olemas. Me pole enam ammu iseseisev riik. Meie välispoliitika vormel on imelihtne: toetada kõiges Euroopa Liidu algatusi, välja arvatud need punktid, milles USA-l on teine arvamus – seal me esineme nende suuvoodrina.

Klassivend silmitses mind kavala muigega.

„Kuule, sa räägid ju peaaegu nagu ekrelane!“ ütles ta viimaks.

Ütlesin, et need tõrvikutega minevikuviirastused võivad ju rääkida, mida tahavad, aga kui nad valitsusse pääseksid, käituksid samamoodi nagu kõik – nad on ju ka inimesed ja tahavad hästi elada.

„Ainus, keda ei tohi välisministriks lasta, on Anu Saagim, sest tema võib äkki öelda või teha midagi oma peaga. Kõik teised on ohutud.“

Klassivend hakkas valjusti naerma. Muudkui naeris ja naeris, ega saanud pidama.

„Mida sa hirnud?“ küsisin viimaks.

Ta ähkis natuke aega, tõmbas siis taskurätiga üle näo – isegi silmad olid märjaks läinud suurest naerust – ja ütles:

„Ma kujutasin ette, mis juhtub, kui Saagim kohtub Putiniga. Nad on ju paras paar – tõeline naine ja tõeline mees...“

Siis muutus ta uuesti tõsiseks.

„Aga sisepoliitika! See on igatahes meie endi teha!“

Seletasin, et kogu meie sisepoliitika võib kokku võtta ühte lausesse: noortele pidutsemisvõimaluste loomine vanema põlvkonna väljasuretamise arvelt. Et siin oleks ainus võimalus, kuidas olukorda parandada, korraldada valimisi iga paari kuu tagant – sest enne neid paneb iga võimulolev partei ju natuke pensioni juurde. Aga et selleks tuleks muuta põhiseadust, ja see sõltub saadikutest, ning nemad pole sellest huvitatud, sest nad oma vanaduse on juba ära kindlustanud.

Nüüd vajus klassivend äkki lonti.

„Jah, ega meie riigi pensioniga ära ei ela...“

Ajasime veel natuke juttu, ja hakkasime kurvalt laiali minema, kui ta küsis:

„Tähendab, sa siis ei lähegi valima?“

Vastasin, et lähen ikka.

„Ja kelle poolt sa hääletad?“ päris ta põnevusega.

Ütlesin, et mul on ühe kandidaadi ees tänuvõlg, katsun seda kas või niimoodi tasuda, muuga ei oska. Et kui ta mind aitas, ehk aitab siis teisigi. Isegi poliitikas leidub ju inimesi, kes pole moraalselt laostunud – neid on küll vähe, kuid leidub. 

Klassivend läks elevile.

„Kuule, see on idee! Nüüd ma tean, mida teha! Seal nimekirjas on üks mu kaugelt sugulane, kes mulle kord lennuväljalt kojusõiduks küüti pakkus. Tema poolt hääletangi!“

Kiitsin selle otsuse heaks.

4 KOMMENTAARI

t
Totaalne piiramatu vabadus 3. märts 2019, 06:03
Valida,keda tahad,valitsema hakkavad "õiged" seltsimehed.
j
JJI 2. märts 2019, 03:01
Hullumeelsus on valida korduvalt samu erakondi ja loota mingitki muutust valitsemise kvaliteedis. Valid samu erakondi, tõmmatakse alati kott pahkluudeni pähe.
Loe kõiki (4)

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee